Kolmapäev, 31. oktoober 2018

Riga Pearl 2018

Viimastest võistlustest on nüüd juba omajagu möödas. Riga Pearl toimus 21. oktoobril. See oli pühapäevane päev. Minu tiimikaaslane seekord Riiga võistlema ei tulnud, kuid armsad pealinna tüdrukud - Alice, Annika ja Regina - võtsid mind lahkelt oma punti. Teistelt tüdrukutelt olen Riia võistluste kohta ühtkomateist kuulnud ja olin vaimselt juba ennast valmis pannud, et tuleb üks pikk võistluspäev. 



Läksin laupäeva hommikul Tartust Tallinna ja umbes kolme paiku oli meil start. Sõit läks väga kiiresti, sest seltskond oli hea ja jututeemadest meil puudust ei tulnud. Saime Regina kaudu ühe korteri, kus ööbida ja järgmisel päeval end valmis seada. Korterisse jõudes pakkisime asjad lahti, tegime õhtusöögi ja oligi aeg esimene kiht grimmi peale panna. Teised tüdrukud seda ei teinud, aga kuna mina oli koguaeg nii toiminud, siis lasin Annikal ikka end rulliga üle võõbata. Kui olin juba piisavalt kuiv, pugesin tekikoti sisse magama. 

Uni oli jälle üllatavalt hea. Käisin kiirelt pesus, tegime hommikupudru ja siis suundusime võistluspaikka registreerimisele. Võistlus toimus kasiinos Studio69. Ilus koht on tõesti. Registreerimisel läks pikalt. Kõigepealt pidid seisma ühes rivis, et kätte saada eelnevalt täidetud ja meilile saadetud ankeet. Siis pidid minema teise rivvi, et oodata järjekorda pikkuse mõõtmiseks. Oleks ju võinud kaks asja kokku panna, kuna enamjaolt tegi mõlemat tegevust üks ja sama inimene. Järjekord liikus aeglaselt. Esialgu mõõdeti minu pikkuseks 170cm. Palusin siis uuesti mõõta, sest alati olen olnud alla 169cm. Teise korraga mõõdetigi 169cm ja jäin ikka oma pikkuskategooriasse -169cm. Ma olen pikkuselt nii piiri peal, aga alati on parem olla oma pikkuskategooria pikemate seas. 

Pärast registreerimist läksime korterisse tagasi. Võistlus algas kell kaks ning ajakava järgi pidin mina lavale pääsema alles pool seitse. Meil oli piisavat aega, et meikida, grimmida ja juukseid sättida. Aeg aga lendas ja üks hetk oli ikka vaja kiiresti tegutseda, sest Alice pidi valmis olema poole viieks. Pakkisime kõik asjad kokku, sest korterisse tagasi ei plaaninud enam tulla. Meil ikka vedas, et saime korteris sättida ja olen väga tänulik Reginale, kes ise seekord ei võistelnud, kuid kelle kaudu me üldse selle korteri saime ning kes oli nii super armas abiline, meie tugi!!! Anna andeks, et Sind nii ära väsitasime. Muidugi ka tänud Annikale ja Alice-le. Nii armsad ja heasüdamlikud inimesed. Mul on hea meel, et sain Teid paremini tundma õppida. Annikaga koos õnnestus pilti ka teha. 




Nüüd aga uuesti jutuga võistluste juurde. Võistluspaikka saabudes otsisime endale ühe nurga, kuhu oma asjad sättida. Otsisime Annikaga koha kus saaks juuksed korda teha ja meiki kohendada. Igal pool oli ikka üsna pime ja külm. Mingi aeg pidin lihtsalt pleedi endale peale tõmbama. Selle eest oli mind ka hoiatatud ja seda enam on mul hea meel, et me ei pidanud võistluspaigas end valmis sättima. Käisin natukene ringi, tegin mõned pildid ja siis otsustasin jalga puhata.


Üllataval kombel läks aeg ikkagi üsna kiiresti. Vahepeal sai käia ka võistlust vaatamas ja teistele kaasa elamas. Arvasin, et Riias on lava palju suurem, kuid üsna pisikene oli teine. Publikut oli samuti vähevõitu ja muusika tundus eriti vaikne olevat. Lisaks mind hoiatati, et suure tõenäosusega Riias ajagraafikust kinni ei peeta ja see nihkub palju edasi. Mingi aeg vist oli graafik tund aega nihkes, kuid kuidagi õnnestus neil kiiremini teha ja üsna pea kutstutigi kokku minu pikkuskategooria tüdrukud. 

Saime lavale vist umbes seitsme paiku. Tagumised ruumid olid lihtsalt nii külmad, et soojaks tegemine võttis omajagu aega ja ikkagi tundsin enne lava, et kerge külm on sees. Olin number 93 ning ühtlasi viimane kes lavale pääses. Meid oli kokku 10 ja lootsin et olen tagapool, kuid päris viimane olla pole ka kuigi hea. Riias on korraldus veidi teistsugune kui mujal. Poolfinaali eraldi pole. Kõik lähevad I-kõnniga lavale. Seejärel teeb terve rivi kohustuslikud pöörded, seejärel tehakse mitmes osas kohustuslikud pöörded. Siia minnakse tagasi rivi peale ja on väljakutsed. Mina olin teises väljakutses. See aeg, mis pidi lava peal olema, oli üsna pikk, eriti nende tüdrukute jaoks, kes läksid lavale esimesena. Kogu see aeg pead ju pingutama ja hoidma nägu naerul, julgelt 20-25 minutit. Vähemalt oli laval mõnusalt soe. 

Kui ma lavale astusin siis tundsin natukene puudu muusikast, sest see tõesti oli väga vaikselt ja ei andnud seda head powerit sisse. See power peaks ju tegelikult seestpoolt tulema, kuid kui ma päris aus olen, siis päev oli juba üsna pikk olnud ja väsimus oli peal. See aga ei tähenda, et ma poleks nautinud. Nautisin küll ja andsin endast parima. 


Lava pealt maha tulles olid lihased päris väsinud ja võtsin kingad üsna ruttu jalast ära. Säär oli korralikult pinges. Tunne oli hea. Jäin ka seekord grimmiga väga rahule, seega tänud grimmimeistritele - Annika ja Regina! Grimm sai seekord kõige tumedam, aga siiski ühtlane. Nahk oli vist nii kuiv juba et grimm imendus superhästi. Seda on tunda ka praegu, sest maha tuleb ka seekord ikka väga halvasti. Siiamaani on grimmijäljed naha peal. Õnneks enam kaua ootama ei pidanud, üsna pea oligi autasustamine. Kogu rivi läks jälle lavale ja hakati tagantpoolt ette kutsuma. 



Mina jäin seekord viiendaks. Ma olen ausalt väga rahul ja ei tundnud mingit pettumust! See ala lihtsalt ongi niivõrd subjektiivne. Ühe hooaja jooksul võid Sa väga mitmeid erinevaid kohti saada.  Väga palju oleneb kohtunike paneelist ning kellega koos lava jagad. Mina olen selle hooajaga 100% rahul. Ma ei kahetse mitte midagi. Olen küll mõelnud, et võib-olla oleks pidanud veel kuivema vormi tegema, sest tegelikult oli mul ruumi ka kaloreid langetada ja see oleks täiesti reaalne olnud. Treener aga ei tahtnud seda seekord teha arvestades minu eelmist võistluskogemust. Usaldan oma treenerit. 



Pärast võistlusi tegime pilti ka sellel kuulsal trepil, kus vist kõik võistlejad on pilti teinud. Mine tea, võib-olla siia enam ei satu. Vaatmata hirmujuttudele, jäin mina Riia võistlusega rahule ja leian, et see oli super kogemus. Lisaks sain lähemalt tuttavaks niivõrd armsate inimestega.


Kuna bussipiletid Tartu olid välja müüdud, siis otsustasin, et lähen Tallinna tagasi sugulasega, kes samuti võistles ja veel minuga samas pikkuskategoorias. Sain tema pool ööbida, et siis hommikul Tallinnast bussiga tagasi Tartu tulla. Pärast võistlusi oli kõht kohutavalt tühi, aga kell oli ka juba nii palju, et enamus kohtades hakati kööke sulgema. Kuhu siis sööma minna? Ikka McDonalds. Ma tükk aega mõtlesin, et mida ma tahaksin. Siis meenus mulle, kuidas me sõbrannaga suve algul läksime pärast trenni mäkki sööma, sest mul tuli järsku mõte, et peaks selle enne dieeti ära tegema. Mis siis, et tegelikult mind need toidud üldse ei isuta ja käin seal väga harva. Tookord sai võetud Sofia burger, mis maitses täitsa hästi. Oligi otsustatud - loosi läks Sofia eine ja kõrvale loomulikult ka jäätis. Autos nosisin veel ka pirukaid ning batoone. 


Uskumatu, et võistlushooaeg saigi minu jaoks juba läbi. Alles nagu sain hoo sisse. Pühapäeval vaatasin Maailmameistrivõistlusi ja elasin eestlastele kaasa. No meil Eestis on ikka ilusad ja tublid naised! Ma niiväga kibelen juba lavale tagasi, aga tuleb veidi kannatust varuda.

Varsti kirjutan väikese kokkuvõtte dieedist. Käisin kolm päeva pärast Riia võistlust ka uuesti DEXAs, et natukene numbreid jälle analüüsida. Mis minust saanud on ning edasistest plaanidest räägin ka järgmine kord. Senikaua võite julgelt küsida ja anda mõtteid, mis teemasid võiksin puudutada. Endal on pea mõtteid täis, aga sooviksin teada, mis teid just rohkem huvitab. 

Ilusat nädala jätku! :) 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar