50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis - hõbemedal!

Möödunud laupäeval, 13.oktoobril, toimusid 50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis. Uhke tunne oli sellel pidulikul üritusel võistlusest osa võtta. Seekord astusin lavale palju enesekindlamalt ja nautisin lava sadakümme protsenti! Pingutus oli kõike seda väärt - hõbemedal pikkuskategoorias -169cm. Ülimalt rõõmus ja uhke selle tulemuse üle!

Enne kui võistluspäeva kirjeldan, alustan algusest.

Pärast Soome võistlusi tegin esmaspäeval korraliku jalatrenni, mida tõsiselt nautisin. Teisipäev oli tööl üsna intensiivne ning päeva esimeses pooles juba tundsin ennast kehvasti ning mida lähemale õhtu saabus, seda kehvemaks enesetunne ka läks. Kolmapäeva hommikul oli palavik, mis järjest tõusis ja otsustasin, et võtan haiguslehe. Nii ma siis saingi kolm päeva puhata, ravida. Sõin palju jõhvikaid, jõin sidruni ja ingveriga teed, palju C-vitamiini ja lootsin parimat, et nädalavahetuseks enamvähem heas vormis olla. Päris raske oli kodus istuda. Trenni ei saanud teha ning päris suur jõuetus ja nõrkus oli peal. Reedel võtsin end kokku ja käisin veel koos Marisega poseerimas. See andis mulle kindlust juurde ja nägin, et selle mõne trenni ärajätmisega pole vorm kannatanud. Pigem tegi see puhkus mulle ilmselt head. 

Reede õhtul jõudsin Tallinna. Minu armas sõbranna Liisu tuli mulle seltsiks ja abiliseks. Õhtul käisin pesus, koorisin ja raseerisin keha ning Liisu pani mulle ühe kihi grimmi peale. See oli tema esimene kord, aga ta sai super hästi hakkama. Õhtusöögiks tegin maitsva pudru ja üsna pea oligi aeg magama minna. Nii kummaline on see, et mina magan võistluspäeva eelsel ööl alati super hästi. Nii ka seekord. Uni oli magus, kuigi pidin üsna mitu korda tualettruumi külastama. Sõbranna Liisu aga pabistas nii palju grimmi õnnestumise pärast, et tema uni oli üsna rahutu olnud. 

Hommikul käisin jälle pesus, seejärel sõime ühe korraliku portsu putru ära ning siis seadsime sammud Alexela kontserdimaja poole registreerimisele. Algul mõõdeti minu pikkuseks 169,5cm. Ütlesin, et see ei saa õige olla ning mõõtsime uuesti. Teine kord tuli juba reaalsem number  - 168,6cm. Pea ei olnud esimesel mõõtmisel korralikult vastas. Endiselt pikkuskategoorias -169cm. Registreerimisel läks kiiresti ja läksime ööbimiskohta tagasi. Ööbisin sugulaste juures. Asukoht oli ju super - kõiges 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. 

Nüüd oligi juba aeg hakata sättima. Lavameigi tegi mulle seekord superarmas Liina. Liina tegi mulle meigi ka minu eelmisel hooajal ja ta on mind ka välja õpetanud, et oskaksin vajadusel ise seda teha. Soomes ju pidin ise hakkama saama ja jäin üsna rahule, aga seekord oli ikka aru saada, et oskuslikum tegija, sest meik sai üliüliilus! Lisaks aitas Liina ka minu juuksed korda sättida - sirgendada ja pisut juurele kohevust lisada. 

Aeg läks kiirelt ja juba pidigi jälle kiirustama. Pidin kella üheks tagasi võistluspaigas olema. Kuigi oli lühike maa, võtsime takso, sest asju oli ka omajagu käe otsas tassida. Kohale jõudes leidsin endale riietusruumis vaba koha ja üsna pea tuli tiimikaaslane Liis mulle teist kihti grimmi peale panema. Liis ju ise ka võistles ja ma olen talle ikka ülimalt tänulik, et ta leidis aega ka minuga tegeleda. Grimmimeistritele veel kord suurimad tänud - Liisu, Liis, Keit. Sain tagasisidet, et minu grimm oli olnud ideaalne ja no ma jäin ise ka väga rahule!

Seekord ma võtsin lavaks valmistumiseks rohkem aega. Panin oma vaimu varakult valmis, tegin oma keha soojaks, kõndisin kingad soojaks. Mõtlesin mõttes läbi lavalise liikumise, tegin läbi kohustuslikud poosid ja juba pidigi lava taha rivistuma. Minu pikkuskategoorias oli kõige rohkem võistlejaid - 14 imeilusat naist. Ma astusin lavale ja keskendusin täielikult endale. Naeratasin ja nautisin. Sellel võistlusel tuli laval olles tõsiselt hea tunne sisse. Laval pidime olema üsna kaua ning lõpus tundsin, kuidas jalad väsimusest värisevad, aga püüdsin neid ikka maksimaalselt pingutada. Minu jaoks ongi poseerimisel kõige raskem panna jalad korralikult tööle. Olin esimeses väljakutses, mis tähendas seda, et oli suur võimalus pääseda finaali (TOP6).  Lavalt maha tulles olid emotsioonid suurepärased. Publik oli samuti super - palju kaasaelajaid - aitähh teile! Kaasaelajate seast sain ka veidi tagasisidet ja üks tüdruk kirjutas mulle, et olin olnud ainuke, kes naeratas kogu laval oldud aja. Minu naeratus pidi olema minu üheks trumbiks. Ise ei oska kommenteerida, sest tegelikult olen alati oma naeratust pisut häbenenud. Foto: Raimond Roopärg

Pärast esimest tiiru laval võtsin kingad kohe jalast. Veidi aega vaatasime lava tagant üritust, kuid siis otsustasime koos Liisiga, et peaks veidi puhkama. Läksime garderoobi, viskasime jalad üles seinale ja jäime tulemusi ootama. Mõne aja pärast tuli treener ja teatas, et saime mõlemad finaali. Ma olin üliõnnelik, sest lõpuks sain võimaluse teha laval I-kõndi, mida olen pikalt kokku pannud (mitmeid kordi ümber teinud) ja harjutanud ning millega lõpuks olen ka rahule jäänud. 

Finaal oligi käes. Asutsin lavale ja ma pean ütlema, et ma tõsiselt nautisin seda. Tundsin end rahulikult, enesekindlalt, kaunina. Suur töö on tehtud ja nüüd tuli seda nautida ja mul on nii hea meel, et seekord see õnnestus - nautida lava sadakümme protsenti ja rohkemgi veel. Publik elas veelgi rohkem kaasa ja seda enam oli põhjust naeratada ja tunda rõõmu. Treenerilt sain tagasisidet, et olin tubli. Foto: Raimond Roopärg

Tehtud oligi! Enam ei saanud midagi muuta. Tundsin, et andsin endast parima ja see tunne oli hea. Mul ei olnud ausalt mingeid ootusi koha suhtes, sest olin niigi juba õnnelik, et sain finaali. Ma ei osanud isegi ennustada mitte. Saime kuuekesi uuesti lavale minna, seekord siis autasustamiseks. Minu number oli 44. Kui hõigati välja neljas koht ja see polnud minu number,  jättis süda juba lööke vahele, sest teadsin, et saan medali. Teine koht tuli suure üllatusena ning seda suurem rõõm on mul selle saavutuse üle! Esikoha sai Agne Kiviselg, kelle vorm ja lavaline liikumine on alati imetlusväärne ja olin ammu juba kindel, et võit kuulub talle. Nagu ka treener ütles, siis sain maksimumi, mis seekord võtta andis.

Pärast autasustamist tegime koos tiimikaaslaste ja treeneriga lava taga veel pilte. Ma oleksin tahtnud pisaraid valada ja hõigata rõõmust, aga meik oleks laiali läinud. Ega päris kohale mulle see teine koht kohe ei jõudnud, alles järgmisel päeval oli reaalsusehetk. Algusest peale oli sügaval sisimas minu suurim soov ja eesmärk seekord esikolmikusse tulla. Kui sain teada, et meid nii palju on, siis suuri lootusi ei seadnud, kuid nagu armas Jana Teder ütles, siis ma pean endasse rohkem uskuma. Nii ilmselt ongi. Ma olen tohutult tänulik oma treenerile - Taavi Truijale - kelleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Tema teadmiste pagas ja kogemus on tohutu. Ta julgustab ja innustab, toetab ja aitab. Suurimad tänud ka armsale tiimikaaslasele ja sõbrannale Liisile, kes sai oma pikkuskategoorias tugevas konkurentsis tubli viienda koha. Liis on mulle suureks eeskujuks - pisike ja armas, heasüdamlik ja siiras naine, aga vot jõusaalis jään jõu poolest temale ikka korralikult veel alla. Tema on Taavi all juba pikemalt treeninud ja ma ikka vaikselt loodan, et kunagi olen sama tugev.

Liisu ja Maris kuuluvad ka meie tiimi ja nemad on ilmselt sõbrannade seast minu suurimad fännid. Maris on terve dieediperiood mulle toeks olnud, käinud koos minuga poseerimist harjutamas, oleme mitmeid trenne koos teinud ja kui mina nutsin et vorm pole kiita, siis Maris ikka suuris mul tuju paremaks teha. Liisu on ka lõpuks ometi Eestis tagasi ja tema närveeris võistluste eel isegi vist rohkem kui ma ise. Ma olen ülimalt tänulik, et mul nii head sõbrannad on!

Pärast võistlusi läksime tähistama. Panin meile restoranis ÜLO laua kinni. Suured tänud, kes seda kohta soovitasid. Teenindus oli tasemel ja selle pärast läheks juba tagasi. Toidud olid ka ülimaitsvad. Mina võtsin bataadifriikad ja hiidkrevetid. Võtsin ka väikese pokaali veini ning magustoiduks šokolaadikoogi, mis maitses tõesti suurepäraselt! Sõin ja mõmisesin.

Kõht sai mõnusalt täis ja seadsime sammud klubi Teater suunas, kus oli ametlik afterparty. Ma pole ikka väga pikalt klubis käinud ja kuigi oli väsitav päev, siis tahtsin seekord tähistada ja natukene ka tantsida. Pidu oli super! Lõpuks leidsime ka VIP ruumi üles, kuhu pääsesime sisse ning seal oli juba ka ruumi tantsida. Liisu läks koos treeneriga varem ära, kuid meie Marisega jäime pikemaks. Tantsitud sai nelja-viieni. Lõpuks kui ööbimiskohas teki alla sain, siis ega und kohe ei tulnudki. Magasin paar tundi ehk korralikult ja ülejäänud aja lihtsalt siplesin teki all. Ilmselt oli elevus veel sees.

Hommikul käisin pesus, pakkisin rahulikult asjad kokku ja läksime kõik koos Oivalisse hommikust sööma. Võtsin lõherösti ja kohvi. Teenindus oli super ja isegi makrod arvutati mulle välja. Selliseid toidukohti võiks rohkem olla, et saaks dieediperioodil ka mõnikord käia väljas söömas. Ülimalt maitsev oli taaskord ja igal juhul soovitan ka teistele! Tartusse jõudes tegi väikese jalutuskäigu, sest ilm oli super. Läksin varakult magama, et korralikult välja puhata.

Täna tuli fitness.ee lehele ka üles suur pildigalerii.

Buduaar küsis minult minu ilusa keha 5 saladust. Tegelikult ju polegi mingit saladust. Oma keha tuleb lihtsalt armastada ja anda talle parim. Midagi ma aga kirja panin ja kui pole veel lugenud, siis artikkel on SIIN.

Nüüd ongi ainult üks võistlus veel jäänud. Juba sellel pühapäeval - Riga Pearl. Sõidan sinna koos Tallinna tüdrukutega - Regina, Alice ja Annika. Ootan põnevusega, kuigi sellel nädalal olen oma vormi osas väga kriitiline. Tundub, et keha hoiab pisut rohkem vett kinni ja pilt pole nii terav. Loodan, et võistluspäevaks läheb paremaks. Täna sain puhata, tegin pika jalutuskäigu ja pärast seda magusa lõunauinaku.

Täna harjutan veel poseerimist ja pakin asju kokku. Homme tuleb toidu osas ilmselt laadimine, ehk siis saab korralikult süüa. Uskumatu, et hooaeg hakkabki läbi saama. Natukene on kahju, kuid samas ma tunnen, et keha on juba väsinud, vaim pisut ehk ka. Igal juhul, novembrikuus tähistame! :)

Aitähh ja ilusat nädalavahetuse algust! :)