Kolmapäev, 10. oktoober 2018

Hooaeg on avatud! IFBB Nordic Cup Lahtis

Hooaeg on avatud ja esimene võistlus on seljataga. Mõtlesin küll, et kuna ma selle aja leian, et siia oma värsked emotsioonid ja muljed kirja panna ja näedsasiis. Iga asi juhtub mingi põhjusega ja iga asi on millekski hea. Nimelt otsustas mu keha anda mulle märku, et peaksin puhkama ja nii ma olengi terve päeva kodus istunud, kerges palavikus, puhanud ja andnud endast parima, et end võimalikult hästi tunneksin. Ja nüüd siis ongi mul ka pisut aega, et teha siia üks väike kokkuvõte möödunud nädalavahetusest.



Alles läksin dieedile ja juba oligi käes aeg asjad kokku pakkida ja Soome teele asuda. Meeletult kiiresti on see aeg läinud. Millalgi teen kindlasti ka üldise kokkuvõtte dieediperioodist aga täna räägiksin lähemalt võistlustest. 

Asjade kokkupakkimine võttis seekord ikka omajagu aega. Mitu korda mõtlesin üle, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Mul on asjadest olemas algeline nimekiri, kuid nüüd sai see täiendatud. Õnneks midagi maha ei jäänud. Startisime tiimikaaslaste ja treeneriga Tartust reedel kell seitse hommikul. Plaanis oli sõidu ajal teha väike uinak, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ilmselt oli ootusärevus nii suur ja jututeemasid, mida tee peal arutada piisavalt palju. Sõit läks meeletult kiiresti. Ööbisime Lahtis ühes väga armsas korteris. Tuba, kus mina magasin, oli lihtsalt nii minulik - palju lillat ja roosat tooni, voodi kohal oli unenäopüüdja (kusjuures mõlemad ööd magasin nagu beebi, uni oli magus). Viisime asjad ööbimiskohta, panime Liisiga bikiinid selga ja läksime võistluspaika registreerimisele. Pikkuseks mõõdeti 168,9cm, ehk siis mahtusin pikkuskategooriasse -169cm. 

Läksime korterisse tagasi, sõime pisut ja nautisime sooja teed. Õige pea oligi aeg kätte võtta see üsnagi tüütu protseduur - kogu keha raseerimine. Pärast pesu kuivasin natukene ja siis läks juba grimmimiseks - see tuttav grimmi lõhn ja reaalsus jõudis kohale - kohe varsti astun lavale! Grimmi pani mulle peale Liis, kes on seda teinud ka eelmine hooaeg. Olen alati väga rahule jäänud ja usaldan Liisi, sest tean, et ta on vähemalt grimmi koha peal perfektsionist ja olen väga tänulik talle abi eest. 


Kes ei tea, siis pärast grimmi pealekandmist peab umbes 30 minutit paljalt, käed-jalad laiali kuivama. Muidu võivad jääda inetud jäljed, mida hiljem ei pruugi saada korrigeerida. Kui olin piisavalt kuiv, viskasin hommikumantli selga ja nokitsesin natukene bikiinide kallal - mõned kivikesed oli vaja tagasi kleepida. Pugesin oma kaasa võetud tumeda lina sisse ja lõpuks sai magama minna ja nagu juba mainisin, siis uni oli üllatavalt magus. 

Hommikul oli äratus 6:45. Minu telefonil oli aku tühjaks saanud ja Liis pidi mind üles äratama. Läksin kohe pessu - grimm maha (täielikult see ju maha ei tule) ja juuksed puhtaks. Tahaksin tänada oma sõbrannat ja juuksur Liisat sasipea salongist, kes pakkis mulle kaasa juuksehooldustooted, millega hooldades püsiks salongis tehtud hoolduse tulemus kauem. Mu juuksed olid tõesti super mõnusad. 

Pidin esimest korda tegema ise lavameigi. Tume silmameik ja näo kontuurimine on minu jaoks ikka päris võõras ja kõik need erinevad vahendid, nimetusedki ei jää meelde. Käisin enne võistlusi armsa Liina juures harjutamas, tegin isegi samm-sammult endale juhised. Plaan oli hea - proovin enne võistlusi kodus paar korda veel läbi. Kahjuks ei leidnud seda aega. Sellegipoolest jäin ma lõpptulemusega rahule. 


Liisi elukaaslane tegi meile kaasa ülimaitsva pudru. Söömiseks nagu väga aega polnudki, aga teadsin, et see on vajalik. Võistluspaika jõudes pani Liis mulle kohe teise kihi grimmi peale. Veidi imelik oli küll seal seista poolpaljalt, kuna lava taga olid mehed ja naised koos, aga mis vaja see vaja. Pealegi ajas seal igaüks niikuinii oma asja. 

Saime mõlemad Liisiga end ilusasti õigeks ajaks valmis ja aega jäi ülegi. Hommikumantlis ja pehmetes sussides oli täitsa mõnus seal lava taga ringi liikuda. Üsna pea aga pidi kingad jalga panema ja end soojaks võimlema. Siin on minu õppetund. Minu jaoks tuli lavale minek kuidagi nii äkki. Tundsin, et oleksin pidanud võtma rohkem aega, et end soojaks võimelda ning vaimselt valmis panna. Koguda enesekindlust, mõelda läbi poosid ja lavaline liikumine. Nagu ma juba ka oma instagrami postituses mainisin, siis seekord tundsin, et mul ei tulnud lavale astudes seda powerit ja energiat sisse, et nautida 110%. Võib-olla ma tean miks see nii oli, aga võib-olla ka mitte. Midagi mind häiris ja kripeldas, aga kas see oli ka põhjuseks, ei tea. Järgmine kord olen igal juhul targem. 


Kingad vs Sussid

Ma ei saa öelda, et ma lava ei nautinud. Nautisin küll! See oli minu esimene kogemus suurel võistlusel, suurel laval. Minu kategoorias oli 24 naist, kes kõik on näinud ränka vaeva, et anda laval endast parim. Lava oli kitsas ja me ei mahtunud kõik ilusasti rivi peale ära. Ma jäin kahe tüdruku küünarnukkide vahele ja ei osanud mida teha. Tagasihoidliku eestlasena hoidsin tagasi ja tegin oma asja, mis ilmselt oli ka õige. Trügimine pole just väga naiselik. Lavaline liikumine oli minu jaoks veidi segane ja seetõttu ehk ka kohmetusin pisut ja tundsin, et ka poseerimine kannatas. Ma tundsin, et ei suutnud maksimaalselt keskenduda. Pealtvaatajate seast sain aga tagasisidet, et polnud midagi nii hull - ilus oli, aga samas oli aimatav, et olen esimest korda suurel võistlusel. Nii lahe kuidas publik elas kaasa, eestlased, omad inimesed. Eriti suured tänud Jana Tederile, kes karjus oma hääle võistlustel ära, aga kellest oli nii palju kasu. Kui tagantjärgi mõelda, siis võib-olla ei tulnud ka seda õiget lavavaimu sisse seetõttu, et Soomes oli lava nii valge ja kogu messi oli näha. Kuidagi harjumatu oli. Eestis võisteldes astud lavale ja Sa tunned end laval - lava on valge, aga publik hämaras. Publikut peaaegu ei näegi ja tunne on hoopis teine.

Pildid tegi gymshark_lifestyle: http://www.digital.planet.ee/

Poolfinaali pääses meist 10, nimekiri tuli lava taha üsna kiirelt. Kohtunikud peavad oma valiku ikka väga kiiresti tegema. Olen kuulud, et igal võistlusel hinnatakse erinevalt. Mõnel võistlusel vaadatakse rohkem proportsiooni, teisel aga keha kuivust. Sain tagasisidet, et sellel võistlusel oli vähemalt meie kategoorias indikaatoriks kuivus. Mina selleks võistluseks end piisavalt kuivaks ei saanud. Ehk eestikateks saab natukene kuivemaks, kuid arutasime ka treeneriga, et kaloraaži ei kärbi - tervis ennekõike. Ma ei tunne, et oleksin feilinud, sest tean, et olen saavutanud parema vormi kui eelmine hooaeg ja edasiminek on silmaga märgatav. See on spordiala, kus kohe ei saagi alati parimaks. Muidugi, alati on erandeid. On ka tüdrukuid/naisi, kes tulevad ja juba esimesel hooajal saavad karikaid. Sellel alal on tähtsam see, et iga hooaeg oleks märgata arengut. Seetõttu ei ole ka mõistlik mitu hooaega järjest teha, vaid võtta aega ka arenemiseks. Lihase kasvatamine ja ideaalse proportsiooni vormimine ei ole nii kerge. Mõnel võtab aastaid aega, enne kui saavutab vormi, millega on lootust võita medaleid. Mina näiteks ootan juba põnevusega järgmist niiöelda improvement seasonit. Muidugi enne tuleb see hooaeg vapralt lõpuni teha ja nautida!!! Kuid nagu aimata võite, siis suure tõenöosusega ei jää see minu viimaseks hooajaks.



Meil oli lava taga super tiim ja meie armas tiimikaaslane Liis (pisike kullatükk, kes on mind alati nii palju aidanud) sai oma kategoorias kuuenda koha. Mul tuli tibutagi täitsa naha peale, kui ma nägin TOP6 nimekirja, mis lava taha toodi. Kiirelt tormasin Liisile edasi ütlema, sest mul oli tema üle siiralt ja tohutult hea meel. Muidugi on mul ka hea meel, et meie treener sai meiega kaasa tulla. Kes on minult küsinud, siis nüüd saate vastuse - minu ja ka Liisi treeneriks on Taavi Truija. Pildi peal on ka meie tiimiliige Keit, kes on Liisi elukaaslane ja kes valmistas meile maitsva pudru, kohendas grimmi, patsutas meid läikima, aitas alati kui abi oli vaja ning kes valmistas meile ka maitsva õhtusöögi. 

Keit, Liis, Mina, treener Taavi

Sama tiimiga oleme kohal ka laupäeval Eesti meistrivõistlustel. Tulge kindlasti kaasa elama - pileti saad osta SIIT!  Tegemist on Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud 50. Eesti meistrivõistlustega kulturismis ja fitnessis. Tuleb pidulik üritus, kust saab kindlasti palju motivatsiooni ja inspiratsiooni. 

Reporter koos armsa Marianiga oli ka Soomes kohal ja pärast absoluudi autasustamist tehti väike intervjuu eestlastega. Kui Sa pole veel näinud, ja tahad teada kuidas üldiselt eestlastel läks, siis saad järgi vaadata SIIN  ning SIIN.

Eestlasi oli võistlustel väga palju ning mitte ainult võistlejaid, vaid uskumatult paljud olid ka tulnud lihtsalt kaasa elama ja messist osa saama. Ats tegi ka ägeda video, mida saate vaadata SIIT. Isegi mina olen korraks pildis. Ka The Aesthetic Project tegi üritusest väikese ülevaate, mida saab vaadata SIIN.

Veidi aega käisime ka messil ringi, aga kuna ise väga suur batoonide ja muidu toidulisandite fänn pole, siis suuremaks ostmiseks ei läinud. Ühed batoonid olid päris head ja soodsa hinnaga, need läksid loosi. Muidugi ostsin ka hea hinnaga maapähklivõid - kilone purk oli vaid 6€. Pigem olid aga mõtted õhtusöögi juures, sest kõht oli juba päris tühi.

Nii rõõmsad, sest ees ootab maitsev õhtusöök - krevetid, salat, muhu leib, lohilo jäätis

Päev oli tohutult väsitav ja pärast õhtusööki, mida nautisime üsna pikalt, tuli uni üsna ruttu peale. Nii läksimegi ära magama. Pühapäeval enam messile ei läinud, vaid kolasime veidi aega Prismas ringi. Soomes on igasugu valgukohupiimade ja -pudingute valik üsna hea ja muid tooteid oli ka põnev uurida. Ühtteist ostsin endale kaasa ka. Laeva peal sai ka veidi poes ringi käidud ja leidsin enda ühed lemmikmaiustused - Smash - soolane ja magus, krõmpsuv ja suussulav. Muidugi haarasin kaasa ka toblerone šokolaadi ja reeses mini cupid. Päris kõike endale ei jäta, aga kui võistlused läbi, siis luban endale natukene head ja paremat küll. Päris koju jõudsime üsna hilja - 21 ajal. Pakkisin asjad lahti, tegin õhtusöögi ja läksingi jälle magama.



Vist said kõik mõtted kirja pandud, aga kui Sul on küsimusi, siis küsi julgelt. Nüüd lähen tuttu, sest haigusevimm on kuidagi vaja välja saada. Eesti Meistrivõistlused ootavad. Olen kindlasti kohal ja annan endast parima!

Headööd!
:)


7 kommentaari:

  1. Hei, Kerli

    lugesin...Sa koged kõiki neid emotsioone, mida üks alustav sportlane tunneb ja se on väga normaalne! Lihtsalt arvesta, et see nö "kooliraha" tuleb enne ära maksta kui kuskile jõuda soovid. Ära mõtle üle (mida on mul väga kerge öelda) aga kaotused õpetavad hoopis palju rohkem kui võidud. Pea püsti ja ära anna alla kui seda tõeliselt naudid...

    Parimat,

    Mark L.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei!

      Ma olen sellega arvestanud ja võtan kõike kaine mõistusega ning ei loodagi paari hooajaga medalisaju osaliseks saada. Pealegi olen nüüdseks vaid 2,5 aastat jõusaalis käinud. Enne seda sattusin jõusaali heal juhul kord aastas, olin lihtsalt aktiivse eluviisiga - käisin jooksmas, rühmatrennides, tegin oma keha raskusega trenni. Kaks ja pool aastat on üsna lühike aeg. Minu pea on püsti ja ma ei leia, et ma oleksin midagi kaotanud. Vastupidi - sain kogemuse võrra rikkamaks. Pealegi on see niivõrd subjektiivne ala ja olulisem on võita iseennast. Võtan seda ala kui elustiili - teen tööd, näen vaeva ja vormin keha ning mõned hooajad sulatan rasva maha, et näha oma silmaga, kuhu olen jõudnud ja mille kallal pean veel töötama. Tunnen, et see on minu ala. Ala, millega tahan tegeleda ning mida naudin. Naudin protsessi, teekonda ja lava. Naudin ka niiöelda offseasonit, mil saab korralikult süüa ja ainevahetust veelgi paremaks turgutada ning korralikku tugevat trenni teha. Naudin dieediperioodi, sest see kasvatab iseloomu. Naudin tühja kõhu tunnet ja nõrkusehetki, sest tean, et need teevad vaid tugevamaks. Ja naudin lava. Võistluspäeval on põhjust end üles lüüa ja särada. Enne võistlusi poputan ennast - lubada maniküüri, pediküüri, näohooldusi ja massaaži. Võtan rohkem aega lõõgastumiseks ja keha ning naha eest hoolitsemiseks. See enda poputamine annab ka tohutult hea enesetunde. Juba ainuüksi see teekond lavani on kõike väärt ja küll millalgi saavutan ka medalit väärt vormi! :)

      Kustuta
    2. Tahtsin veel ka tänada heade mõtete, nõu ja soovide eest! :)

      Kustuta
  2. Nii huvitav lugeda! Võistlesin samuti Lahtis, kõige pikemate kategoorias ja minul alles täiesti esimene hooaeg.
    Emotsioonid täpselt samad. Kui algajate võistlus Spartas läks ülihästi ja lavaline olek oli väga hea, siis Lahtis ma olin ülisegaduses lavale astudes. Lava taga ei valmistanud end piisavalt ette ega meelestanud ennast nii nagu vaja ning seda oli kohe laval tunda ka. Hea on nüüd sellest õppust võtta ja uuesti seda viga mitte korrata. Edu sulle homseks!! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitähh! Lahtis oli mul ka esimene kord ja tõesti ajas segadusse. Eestis kindlasti tuleb särts paremini sisse. Kodumaal ikkagi ja nii palju omasid inimesi kaasa elamas. See ettevalmistus on ikka tohututl vajalik. Üks asi on ette valmistada keha, aga oluline on ka vaim. Võtan samamoodi sellest õppust. Soovin Sulle ka edu, Triin! :)

      Kustuta
  3. Tore on näha, et kasutad oma potentsiaali. Ütlen Sulle ausalt, et sul on kehaga väga vedanud(proportsioonid on kõik nii paigas!!), et sinna peale ehitada veel paremat võistlusvormi on lust! :) Aga hoian sulle tulevaseks võistluseks pöialt ja loodan, et tuleb vääriline tasu :) Saa ruttu terveks ja hoia end! ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitähh! :)

      Eks proportsiooni osas mängib päris suurt rolli ka geneetika, aga palju tööd tuleb ikka teha, et konkurentsivõimelist võistlusvomi ehitada. Ja see võtab aega ja ma olen sellega arvestanud.

      Aitähh, et kaasa elad! :)

      Kustuta