Riga Pearl 2018

Viimastest võistlustest on nüüd juba omajagu möödas. Riga Pearl toimus 21. oktoobril. See oli pühapäevane päev. Minu tiimikaaslane seekord Riiga võistlema ei tulnud, kuid armsad pealinna tüdrukud - Alice, Annika ja Regina - võtsid mind lahkelt oma punti. Teistelt tüdrukutelt olen Riia võistluste kohta ühtkomateist kuulnud ja olin vaimselt juba ennast valmis pannud, et tuleb üks pikk võistluspäev. 

Läksin laupäeva hommikul Tartust Tallinna ja umbes kolme paiku oli meil start. Sõit läks väga kiiresti, sest seltskond oli hea ja jututeemadest meil puudust ei tulnud. Saime Regina kaudu ühe korteri, kus ööbida ja järgmisel päeval end valmis seada. Korterisse jõudes pakkisime asjad lahti, tegime õhtusöögi ja oligi aeg esimene kiht grimmi peale panna. Teised tüdrukud seda ei teinud, aga kuna mina oli koguaeg nii toiminud, siis lasin Annikal ikka end rulliga üle võõbata. Kui olin juba piisavalt kuiv, pugesin tekikoti sisse magama. 

Uni oli jälle üllatavalt hea. Käisin kiirelt pesus, tegime hommikupudru ja siis suundusime võistluspaikka registreerimisele. Võistlus toimus kasiinos Studio69. Ilus koht on tõesti. Registreerimisel läks pikalt. Kõigepealt pidid seisma ühes rivis, et kätte saada eelnevalt täidetud ja meilile saadetud ankeet. Siis pidid minema teise rivvi, et oodata järjekorda pikkuse mõõtmiseks. Oleks ju võinud kaks asja kokku panna, kuna enamjaolt tegi mõlemat tegevust üks ja sama inimene. Järjekord liikus aeglaselt. Esialgu mõõdeti minu pikkuseks 170cm. Palusin siis uuesti mõõta, sest alati olen olnud alla 169cm. Teise korraga mõõdetigi 169cm ja jäin ikka oma pikkuskategooriasse -169cm. Ma olen pikkuselt nii piiri peal, aga alati on parem olla oma pikkuskategooria pikemate seas. 

Pärast registreerimist läksime korterisse tagasi. Võistlus algas kell kaks ning ajakava järgi pidin mina lavale pääsema alles pool seitse. Meil oli piisavat aega, et meikida, grimmida ja juukseid sättida. Aeg aga lendas ja üks hetk oli ikka vaja kiiresti tegutseda, sest Alice pidi valmis olema poole viieks. Pakkisime kõik asjad kokku, sest korterisse tagasi ei plaaninud enam tulla. Meil ikka vedas, et saime korteris sättida ja olen väga tänulik Reginale, kes ise seekord ei võistelnud, kuid kelle kaudu me üldse selle korteri saime ning kes oli nii super armas abiline, meie tugi!!! Anna andeks, et Sind nii ära väsitasime. Muidugi ka tänud Annikale ja Alice-le. Nii armsad ja heasüdamlikud inimesed. Mul on hea meel, et sain Teid paremini tundma õppida. Annikaga koos õnnestus pilti ka teha. 

Nüüd aga uuesti jutuga võistluste juurde. Võistluspaikka saabudes otsisime endale ühe nurga, kuhu oma asjad sättida. Otsisime Annikaga koha kus saaks juuksed korda teha ja meiki kohendada. Igal pool oli ikka üsna pime ja külm. Mingi aeg pidin lihtsalt pleedi endale peale tõmbama. Selle eest oli mind ka hoiatatud ja seda enam on mul hea meel, et me ei pidanud võistluspaigas end valmis sättima. Käisin natukene ringi, tegin mõned pildid ja siis otsustasin jalga puhata.

Üllataval kombel läks aeg ikkagi üsna kiiresti. Vahepeal sai käia ka võistlust vaatamas ja teistele kaasa elamas. Arvasin, et Riias on lava palju suurem, kuid üsna pisikene oli teine. Publikut oli samuti vähevõitu ja muusika tundus eriti vaikne olevat. Lisaks mind hoiatati, et suure tõenäosusega Riias ajagraafikust kinni ei peeta ja see nihkub palju edasi. Mingi aeg vist oli graafik tund aega nihkes, kuid kuidagi õnnestus neil kiiremini teha ja üsna pea kutstutigi kokku minu pikkuskategooria tüdrukud. 

Saime lavale vist umbes seitsme paiku. Tagumised ruumid olid lihtsalt nii külmad, et soojaks tegemine võttis omajagu aega ja ikkagi tundsin enne lava, et kerge külm on sees. Olin number 93 ning ühtlasi viimane kes lavale pääses. Meid oli kokku 10 ja lootsin et olen tagapool, kuid päris viimane olla pole ka kuigi hea. Riias on korraldus veidi teistsugune kui mujal. Poolfinaali eraldi pole. Kõik lähevad I-kõnniga lavale. Seejärel teeb terve rivi kohustuslikud pöörded, seejärel tehakse mitmes osas kohustuslikud pöörded. Siia minnakse tagasi rivi peale ja on väljakutsed. Mina olin teises väljakutses. See aeg, mis pidi lava peal olema, oli üsna pikk, eriti nende tüdrukute jaoks, kes läksid lavale esimesena. Kogu see aeg pead ju pingutama ja hoidma nägu naerul, julgelt 20-25 minutit. Vähemalt oli laval mõnusalt soe. 

Kui ma lavale astusin siis tundsin natukene puudu muusikast, sest see tõesti oli väga vaikselt ja ei andnud seda head powerit sisse. See power peaks ju tegelikult seestpoolt tulema, kuid kui ma päris aus olen, siis päev oli juba üsna pikk olnud ja väsimus oli peal. See aga ei tähenda, et ma poleks nautinud. Nautisin küll ja andsin endast parima. 

Lava pealt maha tulles olid lihased päris väsinud ja võtsin kingad üsna ruttu jalast ära. Säär oli korralikult pinges. Tunne oli hea. Jäin ka seekord grimmiga väga rahule, seega tänud grimmimeistritele - Annika ja Regina! Grimm sai seekord kõige tumedam, aga siiski ühtlane. Nahk oli vist nii kuiv juba et grimm imendus superhästi. Seda on tunda ka praegu, sest maha tuleb ka seekord ikka väga halvasti. Siiamaani on grimmijäljed naha peal. Õnneks enam kaua ootama ei pidanud, üsna pea oligi autasustamine. Kogu rivi läks jälle lavale ja hakati tagantpoolt ette kutsuma. 

Mina jäin seekord viiendaks. Ma olen ausalt väga rahul ja ei tundnud mingit pettumust! See ala lihtsalt ongi niivõrd subjektiivne. Ühe hooaja jooksul võid Sa väga mitmeid erinevaid kohti saada.  Väga palju oleneb kohtunike paneelist ning kellega koos lava jagad. Mina olen selle hooajaga 100% rahul. Ma ei kahetse mitte midagi. Olen küll mõelnud, et võib-olla oleks pidanud veel kuivema vormi tegema, sest tegelikult oli mul ruumi ka kaloreid langetada ja see oleks täiesti reaalne olnud. Treener aga ei tahtnud seda seekord teha arvestades minu eelmist võistluskogemust. Usaldan oma treenerit. 

Pärast võistlusi tegime pilti ka sellel kuulsal trepil, kus vist kõik võistlejad on pilti teinud. Mine tea, võib-olla siia enam ei satu. Vaatmata hirmujuttudele, jäin mina Riia võistlusega rahule ja leian, et see oli super kogemus. Lisaks sain lähemalt tuttavaks niivõrd armsate inimestega.

Kuna bussipiletid Tartu olid välja müüdud, siis otsustasin, et lähen Tallinna tagasi sugulasega, kes samuti võistles ja veel minuga samas pikkuskategoorias. Sain tema pool ööbida, et siis hommikul Tallinnast bussiga tagasi Tartu tulla. Pärast võistlusi oli kõht kohutavalt tühi, aga kell oli ka juba nii palju, et enamus kohtades hakati kööke sulgema. Kuhu siis sööma minna? Ikka McDonalds. Ma tükk aega mõtlesin, et mida ma tahaksin. Siis meenus mulle, kuidas me sõbrannaga suve algul läksime pärast trenni mäkki sööma, sest mul tuli järsku mõte, et peaks selle enne dieeti ära tegema. Mis siis, et tegelikult mind need toidud üldse ei isuta ja käin seal väga harva. Tookord sai võetud Sofia burger, mis maitses täitsa hästi. Oligi otsustatud - loosi läks Sofia eine ja kõrvale loomulikult ka jäätis. Autos nosisin veel ka pirukaid ning batoone. 

Uskumatu, et võistlushooaeg saigi minu jaoks juba läbi. Alles nagu sain hoo sisse. Pühapäeval vaatasin Maailmameistrivõistlusi ja elasin eestlastele kaasa. No meil Eestis on ikka ilusad ja tublid naised! Ma niiväga kibelen juba lavale tagasi, aga tuleb veidi kannatust varuda.

Varsti kirjutan väikese kokkuvõtte dieedist. Käisin kolm päeva pärast Riia võistlust ka uuesti DEXAs, et natukene numbreid jälle analüüsida. Mis minust saanud on ning edasistest plaanidest räägin ka järgmine kord. Senikaua võite julgelt küsida ja anda mõtteid, mis teemasid võiksin puudutada. Endal on pea mõtteid täis, aga sooviksin teada, mis teid just rohkem huvitab. 

Ilusat nädala jätku! :) 

50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis - hõbemedal!

Möödunud laupäeval, 13.oktoobril, toimusid 50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis. Uhke tunne oli sellel pidulikul üritusel võistlusest osa võtta. Seekord astusin lavale palju enesekindlamalt ja nautisin lava sadakümme protsenti! Pingutus oli kõike seda väärt - hõbemedal pikkuskategoorias -169cm. Ülimalt rõõmus ja uhke selle tulemuse üle!

Enne kui võistluspäeva kirjeldan, alustan algusest.

Pärast Soome võistlusi tegin esmaspäeval korraliku jalatrenni, mida tõsiselt nautisin. Teisipäev oli tööl üsna intensiivne ning päeva esimeses pooles juba tundsin ennast kehvasti ning mida lähemale õhtu saabus, seda kehvemaks enesetunne ka läks. Kolmapäeva hommikul oli palavik, mis järjest tõusis ja otsustasin, et võtan haiguslehe. Nii ma siis saingi kolm päeva puhata, ravida. Sõin palju jõhvikaid, jõin sidruni ja ingveriga teed, palju C-vitamiini ja lootsin parimat, et nädalavahetuseks enamvähem heas vormis olla. Päris raske oli kodus istuda. Trenni ei saanud teha ning päris suur jõuetus ja nõrkus oli peal. Reedel võtsin end kokku ja käisin veel koos Marisega poseerimas. See andis mulle kindlust juurde ja nägin, et selle mõne trenni ärajätmisega pole vorm kannatanud. Pigem tegi see puhkus mulle ilmselt head. 

Reede õhtul jõudsin Tallinna. Minu armas sõbranna Liisu tuli mulle seltsiks ja abiliseks. Õhtul käisin pesus, koorisin ja raseerisin keha ning Liisu pani mulle ühe kihi grimmi peale. See oli tema esimene kord, aga ta sai super hästi hakkama. Õhtusöögiks tegin maitsva pudru ja üsna pea oligi aeg magama minna. Nii kummaline on see, et mina magan võistluspäeva eelsel ööl alati super hästi. Nii ka seekord. Uni oli magus, kuigi pidin üsna mitu korda tualettruumi külastama. Sõbranna Liisu aga pabistas nii palju grimmi õnnestumise pärast, et tema uni oli üsna rahutu olnud. 

Hommikul käisin jälle pesus, seejärel sõime ühe korraliku portsu putru ära ning siis seadsime sammud Alexela kontserdimaja poole registreerimisele. Algul mõõdeti minu pikkuseks 169,5cm. Ütlesin, et see ei saa õige olla ning mõõtsime uuesti. Teine kord tuli juba reaalsem number  - 168,6cm. Pea ei olnud esimesel mõõtmisel korralikult vastas. Endiselt pikkuskategoorias -169cm. Registreerimisel läks kiiresti ja läksime ööbimiskohta tagasi. Ööbisin sugulaste juures. Asukoht oli ju super - kõiges 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. 

Nüüd oligi juba aeg hakata sättima. Lavameigi tegi mulle seekord superarmas Liina. Liina tegi mulle meigi ka minu eelmisel hooajal ja ta on mind ka välja õpetanud, et oskaksin vajadusel ise seda teha. Soomes ju pidin ise hakkama saama ja jäin üsna rahule, aga seekord oli ikka aru saada, et oskuslikum tegija, sest meik sai üliüliilus! Lisaks aitas Liina ka minu juuksed korda sättida - sirgendada ja pisut juurele kohevust lisada. 

Aeg läks kiirelt ja juba pidigi jälle kiirustama. Pidin kella üheks tagasi võistluspaigas olema. Kuigi oli lühike maa, võtsime takso, sest asju oli ka omajagu käe otsas tassida. Kohale jõudes leidsin endale riietusruumis vaba koha ja üsna pea tuli tiimikaaslane Liis mulle teist kihti grimmi peale panema. Liis ju ise ka võistles ja ma olen talle ikka ülimalt tänulik, et ta leidis aega ka minuga tegeleda. Grimmimeistritele veel kord suurimad tänud - Liisu, Liis, Keit. Sain tagasisidet, et minu grimm oli olnud ideaalne ja no ma jäin ise ka väga rahule!

Seekord ma võtsin lavaks valmistumiseks rohkem aega. Panin oma vaimu varakult valmis, tegin oma keha soojaks, kõndisin kingad soojaks. Mõtlesin mõttes läbi lavalise liikumise, tegin läbi kohustuslikud poosid ja juba pidigi lava taha rivistuma. Minu pikkuskategoorias oli kõige rohkem võistlejaid - 14 imeilusat naist. Ma astusin lavale ja keskendusin täielikult endale. Naeratasin ja nautisin. Sellel võistlusel tuli laval olles tõsiselt hea tunne sisse. Laval pidime olema üsna kaua ning lõpus tundsin, kuidas jalad väsimusest värisevad, aga püüdsin neid ikka maksimaalselt pingutada. Minu jaoks ongi poseerimisel kõige raskem panna jalad korralikult tööle. Olin esimeses väljakutses, mis tähendas seda, et oli suur võimalus pääseda finaali (TOP6).  Lavalt maha tulles olid emotsioonid suurepärased. Publik oli samuti super - palju kaasaelajaid - aitähh teile! Kaasaelajate seast sain ka veidi tagasisidet ja üks tüdruk kirjutas mulle, et olin olnud ainuke, kes naeratas kogu laval oldud aja. Minu naeratus pidi olema minu üheks trumbiks. Ise ei oska kommenteerida, sest tegelikult olen alati oma naeratust pisut häbenenud. Foto: Raimond Roopärg

Pärast esimest tiiru laval võtsin kingad kohe jalast. Veidi aega vaatasime lava tagant üritust, kuid siis otsustasime koos Liisiga, et peaks veidi puhkama. Läksime garderoobi, viskasime jalad üles seinale ja jäime tulemusi ootama. Mõne aja pärast tuli treener ja teatas, et saime mõlemad finaali. Ma olin üliõnnelik, sest lõpuks sain võimaluse teha laval I-kõndi, mida olen pikalt kokku pannud (mitmeid kordi ümber teinud) ja harjutanud ning millega lõpuks olen ka rahule jäänud. 

Finaal oligi käes. Asutsin lavale ja ma pean ütlema, et ma tõsiselt nautisin seda. Tundsin end rahulikult, enesekindlalt, kaunina. Suur töö on tehtud ja nüüd tuli seda nautida ja mul on nii hea meel, et seekord see õnnestus - nautida lava sadakümme protsenti ja rohkemgi veel. Publik elas veelgi rohkem kaasa ja seda enam oli põhjust naeratada ja tunda rõõmu. Treenerilt sain tagasisidet, et olin tubli. Foto: Raimond Roopärg

Tehtud oligi! Enam ei saanud midagi muuta. Tundsin, et andsin endast parima ja see tunne oli hea. Mul ei olnud ausalt mingeid ootusi koha suhtes, sest olin niigi juba õnnelik, et sain finaali. Ma ei osanud isegi ennustada mitte. Saime kuuekesi uuesti lavale minna, seekord siis autasustamiseks. Minu number oli 44. Kui hõigati välja neljas koht ja see polnud minu number,  jättis süda juba lööke vahele, sest teadsin, et saan medali. Teine koht tuli suure üllatusena ning seda suurem rõõm on mul selle saavutuse üle! Esikoha sai Agne Kiviselg, kelle vorm ja lavaline liikumine on alati imetlusväärne ja olin ammu juba kindel, et võit kuulub talle. Nagu ka treener ütles, siis sain maksimumi, mis seekord võtta andis.

Pärast autasustamist tegime koos tiimikaaslaste ja treeneriga lava taga veel pilte. Ma oleksin tahtnud pisaraid valada ja hõigata rõõmust, aga meik oleks laiali läinud. Ega päris kohale mulle see teine koht kohe ei jõudnud, alles järgmisel päeval oli reaalsusehetk. Algusest peale oli sügaval sisimas minu suurim soov ja eesmärk seekord esikolmikusse tulla. Kui sain teada, et meid nii palju on, siis suuri lootusi ei seadnud, kuid nagu armas Jana Teder ütles, siis ma pean endasse rohkem uskuma. Nii ilmselt ongi. Ma olen tohutult tänulik oma treenerile - Taavi Truijale - kelleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Tema teadmiste pagas ja kogemus on tohutu. Ta julgustab ja innustab, toetab ja aitab. Suurimad tänud ka armsale tiimikaaslasele ja sõbrannale Liisile, kes sai oma pikkuskategoorias tugevas konkurentsis tubli viienda koha. Liis on mulle suureks eeskujuks - pisike ja armas, heasüdamlik ja siiras naine, aga vot jõusaalis jään jõu poolest temale ikka korralikult veel alla. Tema on Taavi all juba pikemalt treeninud ja ma ikka vaikselt loodan, et kunagi olen sama tugev.

Liisu ja Maris kuuluvad ka meie tiimi ja nemad on ilmselt sõbrannade seast minu suurimad fännid. Maris on terve dieediperiood mulle toeks olnud, käinud koos minuga poseerimist harjutamas, oleme mitmeid trenne koos teinud ja kui mina nutsin et vorm pole kiita, siis Maris ikka suuris mul tuju paremaks teha. Liisu on ka lõpuks ometi Eestis tagasi ja tema närveeris võistluste eel isegi vist rohkem kui ma ise. Ma olen ülimalt tänulik, et mul nii head sõbrannad on!

Pärast võistlusi läksime tähistama. Panin meile restoranis ÜLO laua kinni. Suured tänud, kes seda kohta soovitasid. Teenindus oli tasemel ja selle pärast läheks juba tagasi. Toidud olid ka ülimaitsvad. Mina võtsin bataadifriikad ja hiidkrevetid. Võtsin ka väikese pokaali veini ning magustoiduks šokolaadikoogi, mis maitses tõesti suurepäraselt! Sõin ja mõmisesin.

Kõht sai mõnusalt täis ja seadsime sammud klubi Teater suunas, kus oli ametlik afterparty. Ma pole ikka väga pikalt klubis käinud ja kuigi oli väsitav päev, siis tahtsin seekord tähistada ja natukene ka tantsida. Pidu oli super! Lõpuks leidsime ka VIP ruumi üles, kuhu pääsesime sisse ning seal oli juba ka ruumi tantsida. Liisu läks koos treeneriga varem ära, kuid meie Marisega jäime pikemaks. Tantsitud sai nelja-viieni. Lõpuks kui ööbimiskohas teki alla sain, siis ega und kohe ei tulnudki. Magasin paar tundi ehk korralikult ja ülejäänud aja lihtsalt siplesin teki all. Ilmselt oli elevus veel sees.

Hommikul käisin pesus, pakkisin rahulikult asjad kokku ja läksime kõik koos Oivalisse hommikust sööma. Võtsin lõherösti ja kohvi. Teenindus oli super ja isegi makrod arvutati mulle välja. Selliseid toidukohti võiks rohkem olla, et saaks dieediperioodil ka mõnikord käia väljas söömas. Ülimalt maitsev oli taaskord ja igal juhul soovitan ka teistele! Tartusse jõudes tegi väikese jalutuskäigu, sest ilm oli super. Läksin varakult magama, et korralikult välja puhata.

Täna tuli fitness.ee lehele ka üles suur pildigalerii.

Buduaar küsis minult minu ilusa keha 5 saladust. Tegelikult ju polegi mingit saladust. Oma keha tuleb lihtsalt armastada ja anda talle parim. Midagi ma aga kirja panin ja kui pole veel lugenud, siis artikkel on SIIN.

Nüüd ongi ainult üks võistlus veel jäänud. Juba sellel pühapäeval - Riga Pearl. Sõidan sinna koos Tallinna tüdrukutega - Regina, Alice ja Annika. Ootan põnevusega, kuigi sellel nädalal olen oma vormi osas väga kriitiline. Tundub, et keha hoiab pisut rohkem vett kinni ja pilt pole nii terav. Loodan, et võistluspäevaks läheb paremaks. Täna sain puhata, tegin pika jalutuskäigu ja pärast seda magusa lõunauinaku.

Täna harjutan veel poseerimist ja pakin asju kokku. Homme tuleb toidu osas ilmselt laadimine, ehk siis saab korralikult süüa. Uskumatu, et hooaeg hakkabki läbi saama. Natukene on kahju, kuid samas ma tunnen, et keha on juba väsinud, vaim pisut ehk ka. Igal juhul, novembrikuus tähistame! :)

Aitähh ja ilusat nädalavahetuse algust! :)

Hooaeg on avatud! IFBB Nordic Cup Lahtis

Hooaeg on avatud ja esimene võistlus on seljataga. Mõtlesin küll, et kuna ma selle aja leian, et siia oma värsked emotsioonid ja muljed kirja panna ja näedsasiis. Iga asi juhtub mingi põhjusega ja iga asi on millekski hea. Nimelt otsustas mu keha anda mulle märku, et peaksin puhkama ja nii ma olengi terve päeva kodus istunud, kerges palavikus, puhanud ja andnud endast parima, et end võimalikult hästi tunneksin. Ja nüüd siis ongi mul ka pisut aega, et teha siia üks väike kokkuvõte möödunud nädalavahetusest.

Alles läksin dieedile ja juba oligi käes aeg asjad kokku pakkida ja Soome teele asuda. Meeletult kiiresti on see aeg läinud. Millalgi teen kindlasti ka üldise kokkuvõtte dieediperioodist aga täna räägiksin lähemalt võistlustest. 

Asjade kokkupakkimine võttis seekord ikka omajagu aega. Mitu korda mõtlesin üle, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Mul on asjadest olemas algeline nimekiri, kuid nüüd sai see täiendatud. Õnneks midagi maha ei jäänud. Startisime tiimikaaslaste ja treeneriga Tartust reedel kell seitse hommikul. Plaanis oli sõidu ajal teha väike uinak, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ilmselt oli ootusärevus nii suur ja jututeemasid, mida tee peal arutada piisavalt palju. Sõit läks meeletult kiiresti. Ööbisime Lahtis ühes väga armsas korteris. Tuba, kus mina magasin, oli lihtsalt nii minulik - palju lillat ja roosat tooni, voodi kohal oli unenäopüüdja (kusjuures mõlemad ööd magasin nagu beebi, uni oli magus). Viisime asjad ööbimiskohta, panime Liisiga bikiinid selga ja läksime võistluspaika registreerimisele. Pikkuseks mõõdeti 168,9cm, ehk siis mahtusin pikkuskategooriasse -169cm. 

Läksime korterisse tagasi, sõime pisut ja nautisime sooja teed. Õige pea oligi aeg kätte võtta see üsnagi tüütu protseduur - kogu keha raseerimine. Pärast pesu kuivasin natukene ja siis läks juba grimmimiseks - see tuttav grimmi lõhn ja reaalsus jõudis kohale - kohe varsti astun lavale! Grimmi pani mulle peale Liis, kes on seda teinud ka eelmine hooaeg. Olen alati väga rahule jäänud ja usaldan Liisi, sest tean, et ta on vähemalt grimmi koha peal perfektsionist ja olen väga tänulik talle abi eest. 

Kes ei tea, siis pärast grimmi pealekandmist peab umbes 30 minutit paljalt, käed-jalad laiali kuivama. Muidu võivad jääda inetud jäljed, mida hiljem ei pruugi saada korrigeerida. Kui olin piisavalt kuiv, viskasin hommikumantli selga ja nokitsesin natukene bikiinide kallal - mõned kivikesed oli vaja tagasi kleepida. Pugesin oma kaasa võetud tumeda lina sisse ja lõpuks sai magama minna ja nagu juba mainisin, siis uni oli üllatavalt magus. 

Hommikul oli äratus 6:45. Minu telefonil oli aku tühjaks saanud ja Liis pidi mind üles äratama. Läksin kohe pessu - grimm maha (täielikult see ju maha ei tule) ja juuksed puhtaks. Tahaksin tänada oma sõbrannat ja juuksur Liisat sasipea salongist, kes pakkis mulle kaasa juuksehooldustooted, millega hooldades püsiks salongis tehtud hoolduse tulemus kauem. Mu juuksed olid tõesti super mõnusad. 

Pidin esimest korda tegema ise lavameigi. Tume silmameik ja näo kontuurimine on minu jaoks ikka päris võõras ja kõik need erinevad vahendid, nimetusedki ei jää meelde. Käisin enne võistlusi armsa Liina juures harjutamas, tegin isegi samm-sammult endale juhised. Plaan oli hea - proovin enne võistlusi kodus paar korda veel läbi. Kahjuks ei leidnud seda aega. Sellegipoolest jäin ma lõpptulemusega rahule. 

Liisi elukaaslane tegi meile kaasa ülimaitsva pudru. Söömiseks nagu väga aega polnudki, aga teadsin, et see on vajalik. Võistluspaika jõudes pani Liis mulle kohe teise kihi grimmi peale. Veidi imelik oli küll seal seista poolpaljalt, kuna lava taga olid mehed ja naised koos, aga mis vaja see vaja. Pealegi ajas seal igaüks niikuinii oma asja. 

Saime mõlemad Liisiga end ilusasti õigeks ajaks valmis ja aega jäi ülegi. Hommikumantlis ja pehmetes sussides oli täitsa mõnus seal lava taga ringi liikuda. Üsna pea aga pidi kingad jalga panema ja end soojaks võimlema. Siin on minu õppetund. Minu jaoks tuli lavale minek kuidagi nii äkki. Tundsin, et oleksin pidanud võtma rohkem aega, et end soojaks võimelda ning vaimselt valmis panna. Koguda enesekindlust, mõelda läbi poosid ja lavaline liikumine. Nagu ma juba ka oma instagrami postituses mainisin, siis seekord tundsin, et mul ei tulnud lavale astudes seda powerit ja energiat sisse, et nautida 110%. Võib-olla ma tean miks see nii oli, aga võib-olla ka mitte. Midagi mind häiris ja kripeldas, aga kas see oli ka põhjuseks, ei tea. Järgmine kord olen igal juhul targem. 

Kingad vs Sussid

Ma ei saa öelda, et ma lava ei nautinud. Nautisin küll! See oli minu esimene kogemus suurel võistlusel, suurel laval. Minu kategoorias oli 24 naist, kes kõik on näinud ränka vaeva, et anda laval endast parim. Lava oli kitsas ja me ei mahtunud kõik ilusasti rivi peale ära. Ma jäin kahe tüdruku küünarnukkide vahele ja ei osanud mida teha. Tagasihoidliku eestlasena hoidsin tagasi ja tegin oma asja, mis ilmselt oli ka õige. Trügimine pole just väga naiselik. Lavaline liikumine oli minu jaoks veidi segane ja seetõttu ehk ka kohmetusin pisut ja tundsin, et ka poseerimine kannatas. Ma tundsin, et ei suutnud maksimaalselt keskenduda. Pealtvaatajate seast sain aga tagasisidet, et polnud midagi nii hull - ilus oli, aga samas oli aimatav, et olen esimest korda suurel võistlusel. Nii lahe kuidas publik elas kaasa, eestlased, omad inimesed. Eriti suured tänud Jana Tederile, kes karjus oma hääle võistlustel ära, aga kellest oli nii palju kasu. Kui tagantjärgi mõelda, siis võib-olla ei tulnud ka seda õiget lavavaimu sisse seetõttu, et Soomes oli lava nii valge ja kogu messi oli näha. Kuidagi harjumatu oli. Eestis võisteldes astud lavale ja Sa tunned end laval - lava on valge, aga publik hämaras. Publikut peaaegu ei näegi ja tunne on hoopis teine.

Pildid tegi gymshark_lifestyle: http://www.digital.planet.ee/

Poolfinaali pääses meist 10, nimekiri tuli lava taha üsna kiirelt. Kohtunikud peavad oma valiku ikka väga kiiresti tegema. Olen kuulud, et igal võistlusel hinnatakse erinevalt. Mõnel võistlusel vaadatakse rohkem proportsiooni, teisel aga keha kuivust. Sain tagasisidet, et sellel võistlusel oli vähemalt meie kategoorias indikaatoriks kuivus. Mina selleks võistluseks end piisavalt kuivaks ei saanud. Ehk eestikateks saab natukene kuivemaks, kuid arutasime ka treeneriga, et kaloraaži ei kärbi - tervis ennekõike. Ma ei tunne, et oleksin feilinud, sest tean, et olen saavutanud parema vormi kui eelmine hooaeg ja edasiminek on silmaga märgatav. See on spordiala, kus kohe ei saagi alati parimaks. Muidugi, alati on erandeid. On ka tüdrukuid/naisi, kes tulevad ja juba esimesel hooajal saavad karikaid. Sellel alal on tähtsam see, et iga hooaeg oleks märgata arengut. Seetõttu ei ole ka mõistlik mitu hooaega järjest teha, vaid võtta aega ka arenemiseks. Lihase kasvatamine ja ideaalse proportsiooni vormimine ei ole nii kerge. Mõnel võtab aastaid aega, enne kui saavutab vormi, millega on lootust võita medaleid. Mina näiteks ootan juba põnevusega järgmist niiöelda improvement seasonit. Muidugi enne tuleb see hooaeg vapralt lõpuni teha ja nautida!!! Kuid nagu aimata võite, siis suure tõenöosusega ei jää see minu viimaseks hooajaks.

Meil oli lava taga super tiim ja meie armas tiimikaaslane Liis (pisike kullatükk, kes on mind alati nii palju aidanud) sai oma kategoorias kuuenda koha. Mul tuli tibutagi täitsa naha peale, kui ma nägin TOP6 nimekirja, mis lava taha toodi. Kiirelt tormasin Liisile edasi ütlema, sest mul oli tema üle siiralt ja tohutult hea meel. Muidugi on mul ka hea meel, et meie treener sai meiega kaasa tulla. Kes on minult küsinud, siis nüüd saate vastuse - minu ja ka Liisi treeneriks on Taavi Truija. Pildi peal on ka meie tiimiliige Keit, kes on Liisi elukaaslane ja kes valmistas meile maitsva pudru, kohendas grimmi, patsutas meid läikima, aitas alati kui abi oli vaja ning kes valmistas meile ka maitsva õhtusöögi. 

Keit, Liis, Mina, treener Taavi

Sama tiimiga oleme kohal ka laupäeval Eesti meistrivõistlustel. Tulge kindlasti kaasa elama - pileti saad osta SIIT!  Tegemist on Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud 50. Eesti meistrivõistlustega kulturismis ja fitnessis. Tuleb pidulik üritus, kust saab kindlasti palju motivatsiooni ja inspiratsiooni. 

Reporter koos armsa Marianiga oli ka Soomes kohal ja pärast absoluudi autasustamist tehti väike intervjuu eestlastega. Kui Sa pole veel näinud, ja tahad teada kuidas üldiselt eestlastel läks, siis saad järgi vaadata SIIN  ning SIIN.

Eestlasi oli võistlustel väga palju ning mitte ainult võistlejaid, vaid uskumatult paljud olid ka tulnud lihtsalt kaasa elama ja messist osa saama. Ats tegi ka ägeda video, mida saate vaadata SIIT. Isegi mina olen korraks pildis. Ka The Aesthetic Project tegi üritusest väikese ülevaate, mida saab vaadata SIIN.

Veidi aega käisime ka messil ringi, aga kuna ise väga suur batoonide ja muidu toidulisandite fänn pole, siis suuremaks ostmiseks ei läinud. Ühed batoonid olid päris head ja soodsa hinnaga, need läksid loosi. Muidugi ostsin ka hea hinnaga maapähklivõid - kilone purk oli vaid 6€. Pigem olid aga mõtted õhtusöögi juures, sest kõht oli juba päris tühi.

Nii rõõmsad, sest ees ootab maitsev õhtusöök - krevetid, salat, muhu leib, lohilo jäätis

Päev oli tohutult väsitav ja pärast õhtusööki, mida nautisime üsna pikalt, tuli uni üsna ruttu peale. Nii läksimegi ära magama. Pühapäeval enam messile ei läinud, vaid kolasime veidi aega Prismas ringi. Soomes on igasugu valgukohupiimade ja -pudingute valik üsna hea ja muid tooteid oli ka põnev uurida. Ühtteist ostsin endale kaasa ka. Laeva peal sai ka veidi poes ringi käidud ja leidsin enda ühed lemmikmaiustused - Smash - soolane ja magus, krõmpsuv ja suussulav. Muidugi haarasin kaasa ka toblerone šokolaadi ja reeses mini cupid. Päris kõike endale ei jäta, aga kui võistlused läbi, siis luban endale natukene head ja paremat küll. Päris koju jõudsime üsna hilja - 21 ajal. Pakkisin asjad lahti, tegin õhtusöögi ja läksingi jälle magama.

Vist said kõik mõtted kirja pandud, aga kui Sul on küsimusi, siis küsi julgelt. Nüüd lähen tuttu, sest haigusevimm on kuidagi vaja välja saada. Eesti Meistrivõistlused ootavad. Olen kindlasti kohal ja annan endast parima!

Headööd!
:)