Aeg enne võistlusdieeti, DEXA-uuringu võrdlus, dieedi algus!

Keset suve haige? Ikka juhtub jah. Töönädala pidasin kenasti vastu, aga reedel hakkas kurk jälle valutama ja õhtuks oli väga kehva olla. Väike palavik terve nädalavahetus, jõuetus ja nõrkus. Kolm päeva pole trenni saanud teha aga oi kuidas tahaks. Palavik on endiselt 37,1 ning kui mõne jaoks on see nalja teha, siis mina tunnen ennast jõuetult. Homme külastan igaks juhuks perearsti. 

Tegelikult ei tahtnud ma siia üldse mitte kurtma tulla. Annan kehale puhkust ja varsti olen jälle energiat täis ja trennilainel. Võib-olla annabki keha mulle lihtsalt märku, et oleks aeg veidi puhata. Olen seda postitust juba ammu tahtnud teha, aga no koguaeg on kiire olnud (ei tule vist üllatusena). Nüüd siis olengi pikali ja kasutan seda aega kirjutamiseks. 

Paljud juba kindlasti teavad, et olen võtnud endale eesmärgiks minna 2018 sügisel võistlema. Endiselt bikiinifitness. Dieedile läksin kolm nädalat tagasi ja kaal on omajagu juba langenud, kuid suutsin alles nüüd end kätte võtta, et teha mõned pildid hetkevormist. Sain aru, et pean väga palju hakkama poseerimist harjutama, sest see on ikka totaalselt meelest läinud. Lisaks on organism veel nõrk ka ning olin pärast pildistamist ikka päris läbi. Häid pilte ei saanud, aga rohkem lihtsalt ei jaksanud lihaseid pingutada. Enne dieedi algust käisin ka DEXA-uuringul, et saada aimu oma kehakoostisest. Viimati käisin uuringul eelmise aasta augustis ning SIIT saad lugeda minu tulemustest. Täna hommikul võtsin ka mõõdud. Enne kui jagan praeguseid tulemusi, siis räägin natukene dieedieelsest perioodist.

Kolm nädalat tagasi kaalusin ma veel 65kg. See on minu elu kõrgeim kaalunumber, mida olen näinud. Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ennast kõige mugavamalt ei tundnud (riided ei istunud hästi selga, peegelpilt oli alguses häiriv), aga ma teadsin, et lihase kasvatamiseks on vaja korralikult süüa ja usaldasin oma treenerit, kes utsitas mind pidevalt kaloraaži tõstma. Tõsi, kaal tõusis, kuid samas hakkasin ma ka rohkem arengut nägema. Peeglist vaadates oli näha, kuidas keha muutub ja seda positiivses suunas. Lisaks oli trennis energiat ja jõudu. Kuna sõin palju, siis jagus energiat kogu päevaks ning üleüldine enesetunne oli super. Kilpnäärme ravimitest sain ka lahti! Konsulteerisin teise endokrinoloogiga ja proovisime kuu aega ravimiteta, kuigi ega arst algul väga ei tahtnud seda teha ja ei saanud aru, miks ma ei taha ravimeid võtta. Mina ei jätnud oma jonni, sest ei mõistnud miks ma pean neid võtma, kui mul pole kilpnääre patoloogiline ja verenäitajad olid isegi üle normi. Kuu aja möödudes tegime uued analüüsid ja kõik oli endiselt korras. Kolme kuu pärast pean uuesti minema kontrolli, kuid hetkel ravimeid ei võta. 

Paljusid kindlasti huvitab, et kui palju ma siis sõin. Tahan kohe ette ära mainida, et päevane kaloraaž on väga individuaalne ning see kui palju Sina peaksid või tohiksid süüa oleneb nii paljudest faktoritest - vanus, kehakaal, pikkus, päevane aktiivsus, Sinu eesmärk. Niiöelda offseason'il oli minu eesmärk ikkagi lihast kasvatada, et tuua lavale parem vorm kui eelmine kord. Seetõttu tõstsin järk-järgult oma kaloraaži kuni jõudsin 2300 peale. Olin 2300 peal päris pikka aega. Lihtsalt polnud julgust, et tõsta, kuna kartsin, et kaal tõuseb liialt. Sellise kaloraažiga kaal püsis. Muidugi võtsin ma päris tihti ka vabalt ja mõnikord ei träkkinud toitu isegi terve nädala. Aju tahab vahepeal puhata ka nendest numbritest. Kuigi 2300 ei ole otseselt vähe, siis sellise kaloraažiga ma ilmselt plussis polnud. Lihase kasvatamiseks peaks ju aga sööma rohkem, kui kulutad. Töötan füsioterapeudina ning olen päeva jooksul eamus ajast liikuv ning polari kella järgi kulutasin ma iga päev 2300-2800kcal. Kusagil märtsikuus ma otsustasin, et saagu mis saab. Võtsin julguse kokku ja tõstsin kaloraaži 2500 peale. Ausalt tunnistan, et ma natukene kahetsen, et seda varem ei teinud ja nii pikalt põdesin. Ma tõesti tundsin, kuidas suudan endast trennis anda palju rohkem ja igapäevategevuste juures oli samuti rohkem energiat. Ma olen palju lugenud ja kuulnud teiste kogemusi ja tean, et paljudel on nii, et algul kardavad tõsta, kuid hiljem saavad aru, et sellel hirmul pole põhjust. Nagu paljude asjadega siin elus, siis ikka pead enda peal ära kogema, enne kui lõplikult aru saad. Nüüd olen targem ja järgmine kord juba tean. Toitu ei tohi karta, aga seda ei tohiks ka kuritarvitada. Söö piisavalt, kuid hoia oma toidulaud 80% ajast puhas. Puhtast toidust saab organism paremini kõik vajaliku kätte ja tõenäosusega kasutab seda suurema tõenäosusega energiavarude taastamiseks ja lihase ülesehitamiseks kui et talletab rasvana. Vahetult enne dieeti ma mõtlesin, et söön kõik oma isud täis. Tegelikult väga otseselt polnudki isusid, aga isude tekkimise ennetamiseks ehk. Mitmel päeval läks mu kaloraaž julgelt üle 2500. Sõin mitmel päeval ära terve topsi jäätise. Krõpsu sõin, ema tehtud leiba ajasin näost sisse. Ühesõnaga nautisin ikka sajaga. Sõbrannaga käisime isegi pärast rasket jalatrenni restoranis mcDonald's oma energiavarusid taastamas. Ma polnud seda restorani vist julgelt oma kaks aastat külastanud. Üksinda poleks läinud ka. Tegelikult oli päris hea burger- kanalihaga fantastiline Sofia. Pärast seda läksime veel ka aasia toitu sööma. La dolce vitas käisin sõin ühe suure pitsa ära. Ei hoidnud ennast tagasi. Ma usun, et see on ka üheks põhjuseks, miks mul praegu see kehakaal nii hästi on langenud. Nüüd haigusega on veel alla läinud, kuigi olen ju suhteliselt passiivne olnud, aga kaloraaž ikka sama. Praegu näen pigem vaeva, et kõik ära süüa, sest otseselt väga isu pole. Võiks ju mõelda, et siis sööngi vähem, aga ei tohi - keha võitleb ja selleks on vaja energiat! Vett püüan ka palju tarbida. Praegu saan ma veel päris palju süüa. Kaloraaž on 2100 ning jalapäeval 2300. Aeroobset vaid nii palju, et paar korda nädalas teen intervalli 20-25 minutit. Aeroobsega on ka nii, et offseasonil tasub seda teha võimalikult vähe, et siis dieedi ajal seda lisades hakkaks keha reageerima. Intervalli püüan teha jõutrennist eraldi. Praegu olen seda saanud teha vaid korra, sest see lisandus alles sellest nädalast. 

Nüüd siis aga natukene numbritest ehk mis tulemusi näitas DEXA-uuring. Panin pildile võrdluseks kõrvale ka eelmise aasta tulemused. 

Toon mõned numbrid võrdluseks tabelina, et oleks pisut parem ülevaade. Ma polegi veel jõudnud numbreid enne kõrvutada ja selle postituse kirjutamine on osutunud minu jaoks üsnagi põnevaks. Saan enda jaoks ka väga hea ülevaate. 

Kehamassiindeks on endiselt normaalne. Tabelist on näha, et rasvaprotsent on võrreldes augustiga kõrgem - vahe on 1,7. Ise ma ei nurise, sest arvasin, et see number tuleb suurem. Pealegi naiste puhul on see 23,3 veel üsnagi tervislik protsent. Rasvamassi on lisandunud omajagu - 1659 grammi. Puhast lihasmass on aga samuti juurde tulnud - 1061 grammi. Rääkige veel, et jõusaali minnes hakkab lihas kohe mühinal kasvama. Päris tagasihoidlikult on seda lihast juurde tulnud. Samas ütles treener, et isegi hästi, kuna ma kartsin pikalt oma kaloraaži tõsta. See, et rasva ka lisandub on ilmselt paratamatu ja seda ära hoida ilmselt ei saa. Nüüd siis peab seda rasva hakkama maha lihvima. DEXA-uuring on hea selle poolest, et ta näitab kehakoostist ka kehaosade kaupa. Kui nüüd võrrelda, siis enamus rasva on tulnud keresse ja jalgadesse. Täiesti tavaline minu puhul. Lihasmassi on juurde tulnud just jalgadesse, mis ju on ka üks suurimaid eesmärke! Olen nendele jalgadele ja tuharatele ikka korralikult koormust andnud. Kes ei mäleta, siis vahepeal tegin jalgu lausa kolmel korral nädalas. Esimesed kaks nädalat kõndisin iga päev nagu sant. Mingi aeg harjus ära. 

Mõõte ja pilte ma kahjuks sellel päeval kui DEXA-s käisin ei teinud. Aina lükkasin edasi ja aeg on nii kiirelt läinud et märkamatult ongi juba neljas dieedinädal. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Niisiis võtsin see nädalavahetus kokku ja tegin mõned klõpsud ja otsisin setimeetri ka sahtlipõhjast üles. Võrdluseks panin augustis võetud mõõdud. 

Positiivne on see, et vöökoht on endiselt sama. Kahjuks ei ole minul see piht väga peenike. Aga eks igal ühel ole omad plussid, omad miinused. Tuleb leida enda plussid ja neid rõhutada. Kusjuures ükspäev arutasin ka sõbrannaga, kuidas suhtumine oma kehasse on niivõrd palju muutunud. Kui varem ma vaatasin teiste vormis naiste pilte ja kergelt kadestasin - tahaks endale ka sellist peenikest vöökohta või et ilusat tuharat või et sellist laia selga. Endiselt meeldib vormis naiste pilte vaadata (no meeste omasid ka muidugi on ilus vaadata), aga nüüd ei teki mul selliseid mõtteid, vaid lihtsalt imetlen, sest tean, et sellise vormi saavutamine ei tule iseenesest vaid nõuab ränka tööd. Nüüd ma tahan seda ISE saavutada! Tahan näha vaeva, et olla enda üle uhke. Tahan ISE vormida oma keha paremaks, ilusamaks, tugevamakas. Ma ei taha olla keegi teie vaid ma tahan olla parim versioon iseendast!

Kõige lõpuks siis mõned vormipildid. Vabandan selle unise näo pärast! :D

Armsad lugejad. Kui sa natukenegi minu teekonnale kaasa elad ja aegajalt siia pilgu viskad, siis anna mulle endast märku. Lubasin juba tükk aega tagasi teha postituse teemal küsimused-vastused, kuid see on mul veel pisut ootel. Seega kui Sul on mulle küsimusi, siis küsi julgelt. Võid mulle kirjutada instagrami või meilile, võid oma küsimuse ka siia alla kommentaaridesse kirjutada. Üks päev võtan küsimused kokku ja vastan nendele ühes postituses. 

Aitähh Teile!

Ilusat nädala algust!

:)