See keerulisem pool - toitumine ja dieet!

Treening ja toitumine käivad käsikäes - ilmselt teame me seda juba kõik, sest järjest rohkem pööratakse sellele tähelepanu. Need kaks peavad teineteist täiustama. Üha enam aga ma saan aru, et treening ei olegi vormi saavutamise juures kõige raskem osa. Just see teine pool, toitumine, on mitmeid ja mitmeid kordi keerulisem. 

Minu jaoks on tervislik toitumine lihtne, sest ma ei tahagi rämpsu süüa, isegi magusaisu pole. Mõnikord on küll tegelikult, aga saan selle kenasti marjade ja puuviljadega rahuldatud. Või siis teen ühe porgandibrownie. Isegi pasta ja riisi asemel eelistan süüa köögivilju, eriti dieedi ajal, sest neid saab rohkem süüa (väike kaloraaž). Kuid see pole ainus põhjus - mulle lihtsalt hullupööra maitsevad köögiviljad ja nendega saab nii palju põnevaid roogasid teha. Erinevaid köögivilju kasutades saab lisaks ka silmailu - need võrratud värvid. Mis siis ikkagi on keeruline? Oma organismi tundmaõppimine, sest alati ei tööta kõik nii nagu teooria ütleb. Arvasin, et tean, mida minu keha vajab. Olen toitumise kohta palju uurinud, sest see huvitab mind, ja teoorias peaks ju kõik selge olema. Paraku olen aga viimaste kuudega jõudnud arusaamisele, et teooriast alati ei piisa. Iga inimese organism on erinev ning mis sobib ühele, ei pruugi teisele sobida. Enda arvates toitun vägagi tervislikult, jälgin päevast kaloraaži ja makrotoitainete vahekorda. Minu toidulaud on vägagi mitmekülgne. Teen endale ise süüa, söön niiöelda päris toitu, väldin poolfabrikaate, söön rohkelt köögivilju-puuvilju, kasutan palju maitseaineid ja vürtse, jälgin, et saaksin päeva kiudainete normi alati täis. Vaatamata sellele on minu ainevahetus juulikuust saadik mulle korralikku peavalu valmistanud. Juuli lõpus vaevlesin kaks nädalat kõhukinnisuse käes. See oli JUBE tunne ning miski ei aidanud. Teise nädala lõpuks ma kaalusin pea kolm kilo rohkem (maksimaalne kaal oli 59,5kg), energiat ei olnud, kõht oli valus ja punnitas, motivatsioon langes. Lõpuks ma ei teagi, mis mõjus, aga mingiaeg hakkas parem.

Kõik tundus jälle hästi olevat. Olin taas energiat täis ja motiveeritud, kehakaal langes 57,5kg peale. Augusti algusest hakkasin vaikselt kaloraaži alandama, et hakata tasapisi kaalu langetama. See number aga ei liikunud allapoole, pigem isegi mõnikord jälle tõusis. Lõpuks panin fitlapis eesmärgiks kaalu alandamise ja algkaloraaži. Sõin päevas koos vabavaraga umbes 1600kcal. Siiski ei midagi. Teooria järgi ju miinuskaloraažil peaks kehakaal hakkama langema. Augusti eelviimane nädal kordus sama jama, mis juulikuus, kaal jälle tõusis. Seekord kestis nädal aega, siis läks pisut kergemaks. Siiski on mul siiamaani tunne, et seedimine pole päris selline nagu ta peaks olema. Käisin ka arsti juures vereanalüüsil, kuid väidetavalt olid kõik näitajad normi piires. Arst aga küsis, kas tarbin valku lisaks või olen valgurohkel dieedil, kuna neeru näitajad olid piiri peal. Juba enne arsti juurde minemist tegelikult mõtlesin, et ehk minu keha nõuab rohkem süsivesikuid. Lugesin ka fitness.ee lehelt üht artiklit toitumise kohta, mis pani korraks mõtlema. Fitlapi menüü on süsivesikutevaene ja üsnagi valgurohke. Artiklis kirjutatakse, et madala süsivesikute sisaldusega dieet on hea ja sobiv lähenemine ülekaalulisele, insuliini resistentsele ning istuva eluviisiga inimesele. Kui aga oled aktiivne ja juba niigi võrdlemisi heas vormis, siis võib ka dieedi ajal olla süsivesikute kogus kõrgem, kuna madalama rasvaprotsendiga indiviididel on organismi kalorite käitlemise võimekus parem. Olen ilmselt enamus ajast suhteliselt madala rasvaprotsendiga olnud. Pole küll väga täppis aparaatidega seda mõõtnud, kuid usun, et need vähemtäpsemad annavad ka siiski mingisuguse ülevaate. Samast artiklis mainitakse, et ainevahetuse iseloom võib ajas muutuda, mis tähendab, et alguses optimaalne dieediplaan ei pruugi keha konditsiooni muutudes hiljem parim lähenemine olla. Madala süsivesikute sisaldusega dieet sobib, kui kehaline aktiivsus on väike ja rasvaprotsent võrdlemisi suur, ent, mida väiksemaks läheb rasvaprotsent, seda enam saab lubada omale ka dieedi tingimustes süsivesikuid. Olles aktiivne, pidevalt treenides, raskustega regulaarselt harjutades rasvaprotsent alaneb, toitainete töötlemise võime paraneb ja insuliini tundlikkus tõuseb. Ja kui sa rasvaprotsendi vähenedes ei korrigeeriks oma süsivesikute ratsiooni, siis pigem töötaksid isegi oma progressile vastu (rasvaprotsendi vähenemine). Pidasin siis treeneriga nõu ning otsustasime proovida vähendada valgu osakaalu ja tõsta selle arvelt süsivesikuid. 

Niisiis muutsin makrode osakaalu ning seetõttu kasutan hetkel toitumisel myfitnesspal-i. Seda ka seetõttu, et pisikese kontrollifriigina tahan jääda võimalikult täpselt päevasesse kaloraaži, ka makrode suhtes tahan olla võimalikult täpne, et teada saada, mis minu keha puhul toimib. Samuti jälgin, et saaksin piisava koguse kiudained kätte. Kuulan oma keha ja püüan kõiki märke tähele panna, panen võimalikult palju infot ka kirja - õpin oma keha tundma. Kasutan küll ka fitlapi retsepte ja kohandan neid enda jaoks ümber, aga mõnikord koostan retsepte ise, sest nii tundub, et on lihtsam. Tean juba mis toiduainetest vajalikud makrotoitained kätte saan. Lähiajal kirjutan ka selleteemalise postituse. Poe ostukorvi sisu aga pole eriliselt muutunud, küll aga olen oma menüüs vähendanud piimatooteid. Keefir, pett, Kreeka jogurt ja vahel harva ka laktoosivaba kodujuust on hetkel veel kasutuses.

Minu eesmärk on nüüd juba kaks nädalat olnud kaalu langetamine, kuid kaloraaž on 10% väiksem. Ehk siis päevane kaloraaž koos vabavaraga umbes 1400kcal. Makrode jaotus - süsivesikud 45%, rasvad 30%, valgud 25%. Tundsin, et olukord läks paremaks. Vahepeal näitas kaal väiksemat numbrit ja juba oli lootustandev, kuid siis jälle pisut tõusis ja jäi pidama. Tunnen, et ainevahetus on endiselt aeglane. Graafikult on ka näha, kui palju kehakaal on selle lühikese perioodi jooksul kõikunud. Masendav. Pilt on läinud paremaks ja tean, et kehakaal ei ole kõige olulisem, aga kahjuks on seedimisprobleemidel olnud negatiivne mõju ka minu üldisele enesetundele ja energiatasemele. 

Ainevahetuse kiirendamiseks soovitatakse erinevaid meetodeid. Joon iga õhtu rohelist teed, mõnikord ka päeval. Olen mõelnud, et võiks proovida ka rohelise tee ekstrakti, kuid pole seda veel soetanud. Igahommikuseks rutiiniks on saanud ära juua pool liitrit vett, kuhu on sisse pigistatud umbes poole sidruni mahl. Suurendasin aeroobse trenni osakaalu. Nüüd teen peaaegu iga jõutrenni lõppu veel lisaks 15-20 minutit aeroobset, tavaliselt intervallina. Üks kord nädalas on trennivaba, kuid teised kaks päeva teen samuti aeroobset - mõnikord ühtlases tempos ja ajalisel kauem, teinekord aga intervalltrenn 15-20 minutit. Minu keha pole sellele kõigele reageerinud nii nagu võiks loota - ikkagi on ainevahetus olnud pigem aeglane.

Hakkasin siis mõtlema niiöelda patuka peale. Terve augustikuu möödus kavas püsides, niiöelda patukaid isegi ei teinud. See nädalavahetus hakkasin mõtlema, et ehk peaks ikkagi oma organismi kuidagi ergutama, tegema niiöelda restardi. Olen palju kuulnud ja lugenud refeed päevadest ja otsustasin selle ära proovida. Mis mul ikka kaotada on. Refeed päev pole aga tavaline patukas. Mis see täpsemalt on, milline oli minu menüü sel päeval ja kuidas see mulle mõjus - sellest kõigest aga juba järgmine kord.

Ilusat uue nädala algust! :)