Imedeaeg. Mõtted. Unistused.

Imeline jõululaupäev on selja taga. Ma ei ole ammu siia kirjutanud, aga täna hommikul ma tegin kella seitsme paiku silmad lahti ja und enam ei tulnud. Peas tiirlesid mitmed mõtted ning tundsin, et täna tahaksin ma neid Teiega jagada. Kas teate. Ma tunnen ennast praegu kõige õnnelikuma inimesena siin maamuna peal. Aasta lõpp on olnud imeline! Ma ei osanud sellist jõuluaega oodata ega loota, aga ilmselt seetõttu ongi see niivõrd eriline. 

Eelmise aasta lõpus ma arvasin, et olen valmis jätma kõik vana selja taha. Aga ma polnud. Mitmed sündmused, mitmed inimesed jäid mind veel pikalt kummitama, hinge piinama. Kusagil alateadvuses olid nad endiselt olemas ja ilmutasid end mitmeid kordi veel ka selle aasta sees. Täna ma tunnen, siiralt tunnen, et nüüd ma olen valmis nendest lahti laskma. 

Juba mõnda aega tunnen, et olen leidnud rahu. Ma olen taas leidnud üles selle rõõmsa ja särasilmse Kerli, kes usub imedesse, armastusse, headusesse, soovide täitumisse. Eks ta andis enda olemasolust mulle ikka aegajalt märku, aga tal oli raske jääda püsima. Nüüd on ta olnud minuga juba pisut pikemat aega ja ma loodan, et ta jääb.

See aasta on olnud tohutu eneseareng. Paljusid oma muresid olen siin jaganud, aga mitmed olen jätnud ka enda teada. Olin vahepeal üsna sügavas augus, kus tundsin, et tahaksin kogu maailmast mõneks ajaks eralduda. Tagantjärgi mõeldes leian, et see periood oli minu jaoks vajalik, sest ilmselt selle kogemuseta poleks ma praegu see inimene, kes ma olen praegu. 

Ma ei tea kas ma päris üksinda oleksin sellest august nii ruttu välja saanud, aga minu õnneks olid minu ümber inimesed, kel on suur süda ning kes tunnevad rõõmu aitamisest, andmisest ja seda ilma midagi vastu ootamata. Andmisrõõm on see. Täna Teie peale mõeldes tuli lausa pisar silma,. Ärge muretsege, see oli õnnepisar. Ma olen väga tänulik, et Te minu elus olete ja ma siiralt loodan, et te jääte. Ma luban, et ma hoian Teid.

Minu teekond hingerahu leidmiseni ei ole olnud kerge. Samuti pole see tee olnud ka sirge, vaid käänuline ning koos tõusude ja langustega. Ma olen korduvalt mõlgutanud mõtteid päeviku pidamisest. Kui minu armas sõbranna rääkis, kuivõrd palju see teda aidanud on, siis otsustasin ka märkmiku ja kirjutusvahendi kätte võtta. See oli 27. oktoobri hommik kui kirjutasin oma esimesed tänulikkuse punktid. Nüüd võtan iga hommik oma märkmiku kätte ja kirjutan üles kolm asja, mille üle olen tänulik (pean siiski tunnistama, et jõuluperiood on mõni hommik kirjutamine vahele jäänud, kuid selle asemel olen teinud seda oma mõtetes). Kas teadsid, et tänulikkuse päeviku pidamise kohta on tehtud ka mitmeid uuringuid ning on leitud, et see tõstab õnnelikkuse skoori. Algus ei olnud lihtne ja pidin pikalt mõtlema. Nüüd tuleb see kergelt, sest oskan olla tänulik ka kõige lihtsamate asjade eest. Näiteks olen tänulik, et hingan. Olen tänulik maitsva hommikupudru eest. Paar päeva tagasi kirjutasin, et olen tänulik selle üle, et mu elus on nii palju, mille eest olla tänulik. Ma tõesti tundsin seda ja see tunne oli niivõrd hea. 

Õhtuti aga mõtlen oma päeva üle järele. Võtan oma märkmiku kätte ja kirjutan üles vähemalt kolm asja või hetke, mis minu päeva tegid rõõmsamaks. Olgu selleks siis hea trenn või kellegi armsa inimese soe kallistus. Mõni kordaminek, kohtumine uue inimesega või kellegi head sõnad Sinu pihta. Ka see ülesanne tundus mulle alguses keeruline, sest mõni päev nagu kohe kuidagi ei tulnud midagi mõttesse. Mõni päev läks nii ruttu õhtusse, et ei jõudnudki märgata. Sellegipoolest püüdsin ma alati midagi leida ning nüüd ma võin öelda, et võiksin õhtuti kasvõi terve lehekülje või kaks täis kirjutada, sest oskan rohkem märgata ja olen avastanud, et meie ümber on tegelikult niivõrd palju head. Tuleb osata vaid tähele panna!

Tänulikkus avab kõik südamed ja keerab lahti lukustatud väravad. Tänulikkus on lõpp-punkt kui oled millestki tõeliselt aru saanud. Hetkest, mil suudad tunda sügavat tänulikkust, vabaneb sinust tugev loomisenergia, mis toob sinu ellu uusi väljavaateid. Tänulikkus on tee külluse juurde igal tasandil. 

Ja nii ongi. Tunnen, et selle kahe kuu jooksul, mil olen päevikut pidanud, on minu ellu tulnud niivõrd palju head. Tänulikkuse tunne on järjest kasvanud ja kasvab veel. Ma tunnen küllust. Minu süda ja hing on täitunud rõõmuga.

Ma armastan oma tööd. Sellel aastal oli muidugi minu elus ka periood, kus läksin tööle vastumeelselt. Asi polnud aga selles, et ma oma tööd ei armastaks, vaid ma lihtsalt olingi sellises seisus, kus tahtsin olla ainult üksinda. Minu töö on aga klientidega ja väga olulisel kohal on suhtlemine. Siiski tunnen, et olen selle aasta jooksul oma tööl  palju arenenud ning seda mitmel erineval tasandil. Suurim rõõm on näha oma klientide juures edasiminekut ning saada head tagasisidet. Eesti inimene kipub ikka olema tagasihoidlik ja häid sõnu just väga palju ei jagata, hoitakse endale. Viimasel ajal aga olen just niivõrd palju saanud positiivset tagasisidet nii enda kui isiksuse kui ka töö kohta, mis ma teen ja ma olen selle kõige eest väga tänulik! Need sõnad teevad päeva kohe mitmeid kordi rõõmsamaks, mõnikord liigutavad lausa nii palju, et toovad pisara silmanurka. Need sõnad panevad mind tundma, et teen miskit õigesti. Minule lähedased ja kallid inimesed on samamoodi mind heade sõnadega üle valanud ja ma tahaksin ka Teid siiralt kogu südamest tänada! Te ei kujuta ettegi, kui palju need sõnad on mind liigutanud, minu elu mõjutanud!

Veel tahaksin rääkida mõtetest ja soovidest. Me kõik oleme lugenud, et mõtetel on suur jõud. Võin öelda, et alles nüüd ma taipan, et see on ka tegelikult nii. Kui sa mõtled, et Sul pole aega või raha, siis nii see saabki olema. Keskendudes aga rohkem aja planeerimisele ja lõpetades muretsemise raha pärast märkad mingi hetk, kuidas Sul tekib järjest rohkem vaba aega ning võib-olla tänu sellele ka rohkem raha. Kuid see on vaid üks üksik näide kuivõrd suur jõud on meie mõtetel. Minu jaoks on viimasel ajal toimunud väga palju müstilisi asju. Suuremaid ja väiksemaid. Näiteks üks hommik avasin oma karbikese, kus on hommikupudru maiustused ning avastasin, et seal pole enam tumedat šokolaadi ja mõtlesin, et peaksin ostma. Läksin siis tööle ja esimene klient, kes oli, tõi mulle tänutäheks ühe suure tumeda šokolaadi. Või kui pidasin töö juures lõunat ja mõtlesin, et küll on kahju, et midagi magusat ei võtnud kaasa. Läksin siis alla ning üks töökaaslane oli toonud maiustusi ja kringlit oma viimase tööpäeva puhul. Olen ka kogenud seda, et oma mõtete ja soovidega peab teinekord olema ka ettevaatlik. Ostsin endale ühe toiduajakirja ja see oli juba pikemat aega laua peal. Ühel teisipäeva hommikul vaatasin ajakirja ja mõtlesin, et huvitav millal mul on aega seda lugeda, et väga tahaks juba. Õhtul läksin trenni ja jalapressile raskusi peale ladudes libises üks 25kg ketas käest ja kukkus varba peale. Novembris ma alles käisin EMOs (sõrme tekkis põletik mis järjest süvenes ja oli vaja teha üks väike lõige sisse) ja nii ma siis sattusin see kuu sinna jälle. Õnneks olin ma ainuke järjekorras ja mind vaadati üsna kiiresti üle. Õnnetus oli üsna õnnelik, sest luumurdu ei olnud. Jäin kõigest varbaküünest ilma. Järgmine päev olingi päev otsa kodus voodis, jalg kõrgemal, külmakott peal ja oleks olnud võimalus ajakirja lugeda. Selleni ma siiski ei jõudnud, sest meisterdasin käevõrusid. 

Soovid. Me kõik oleme soovinud. Mõned soovid on pisut suuremad kui teised. Kuidas aga soovid täituksid? Soovid saavad täituda siis, kui suudad lahti lasta hirmudest ja kõigest muust negatiivsest. Soovid tuleb teele saata, soovima peab kogu südamest. Soovid saavad täituda, kui sa täidad enda hinge armastusega, vabadusega ja õpid elama iseendale, õpid armastama iseennast. Mina olen seda teinud. Olen oma soove korduvalt teele saatnud, olen neid ka kirja pannud. Nüüd, kus ma olen taaskord leidnud iseenda, on minu soovid ka täitunud. Tuleb olla kannatlik, tuleb unistada, mitte alla anda. Kõik mis Sa soovid, tuleb Sinuni õigel ajal. Mõnikord jõuab see Sinuni just siis, kui sa seda kõige vähem oskad oodata. Tuleb olla tähelepanelik, see ära tunda ja mitte lasta sel mööda minna. 

Järgmine teema on tervis. Tervis on oluline ja seda tuleb hoida! Kui Sa oled minu blogi ka varasemalt lugenud, siis Sa juba tead, et olen mitmete probleemidega kimpus olnud. Mul pole ükski aasta nii palju terviseprobleeme olnud. Lisaks sellele, et hormonaalne tasakaal on olnud korrast ära ning see on mõjutanud kogu minu enesetunnet, on mul sellel aastal olnud ka mitmeid vigastusi. Suvel oli kannakõõluste põletik, mistõttu lonkasin väga pikalt ja tegelikult annab mõnikord siiamaani tunda. Põdesin esimest korda elus angiini. Vahepeal oli periood, kus mind painas brain fog. Nüüd viimase kahe kuu jooksul olen kaks korda EMOsse sattunud. Ma olen ju palju lugenud, et sellise probleemi korral (mõtlen siinkohal hormoonide olukorda ja verepilti) peaks andma oma kehale rohkem puhkust. Sööma palju ja treeningkoormust vähendama. Mina olen olnud aga suhteliselt jäärapäine ja vahepeal ei osanud kohe üldse oma keha kuulata. Enne jõule siin mõtlesin, et ju siis ma ikkagi pean kehale puhkust andma, kuna üks õnnetus ajab teist taga. Lisaks sellele tuli mulle palju jõulutellimusi (mul on ju kaks imelist hobi - makramee ja käsitöökosmeetika) ja kui ma oleks ennast ka trenni vedanud, poleks ma jõudnud nii palju tellimusi vastu võtta. Ja mina juba ei oska ei öelda. Mul on ju tohutult hea meel, et minu valmistatud ehted või tooted nii paljudele meeldivad ja minu soov oli, et jõuaksin kõigi Teie armsate tellimused ka täita!

Peaaegu iga minu vaba hetk läks meisterdamisele. Lisaks tellimustele tegin sel aastal ka lähedastele paljud kingitused ise. Mulle meeldib, kui saan kingitusi teha oma kätega, sest siis saan ma kingitusse panna kõik oma head mõtted ja soovid. Ja nii ma meisterdasin teinekord kaheni öösel, või tegelikult läksin pea iga päev nii hilja magama. Siis magasin viis tunnikest, ärkasin ja juba ma mõtlesin, et mis töö ma järgmisena ette võtan. Ja mul jagus energiat. Unetunde on selle kahe viimase nädala jooksul kokku ikka päris vähe. Aga ma tegin seda kõike suurima rõõmu ja elevusega. Ja ma tänan teid kõiki, kes Te olete mulle juba nii armsa tagasiside kirjutanud.

Pean tunnistama et ka toitumine on olnud selle tõttu hetkel väga kaootiline. Kui mul läks kõht tühjaks, siis tegin tavaliselt midagi kiiret. Teinekord sõingi vaid kaks korda päevas - hommikul üks toekas hommikupuder ja õhtul midagi kiiret. Myfitnesspali pole ka sellel perioodil kasutanud. Ma olen oma kehale äärmiselt tänulik, et ta on niivõrd hästi vastu pidanud ja ma lubasin, et pühadeperioodil annan talle korralikult puhkust. Pealegi on mul ka pärast aastavahetust üks nädalake puhkust. Ja minu keha tegi mulle hoopis ühe imelise üllatuse ja otsustas sellel kuul lõpuks teha ühe puhastuse. See toimus viimati eelmise aasta juunikuus. Ma olin väga üllatunud, aga rõõmus. Vaatamata ebamugavustundele ja valudele olen ma tänulik, et see juhtus. Olen seda ju pikalt oodanud, olen selle pärast muret tundnud. Mul on nii hea meel, et ma ei hakanud võtma lisahormoone vaid uskusin, et saab ka ilma. Seedeensüümid, vitamiinid, puhas toit, vesinikvesi, stressi vältimine, õnnehormoonid. Need kõik koos on aidanud ja teinud imesid. Kindlasti ma jätkan trenniga, sest mul on kindel eesmärk veel lavale jõuda! Samamoodi võtan oma toitumise jälle uuesti käsile, et ikka kaloraaži ülespoole saada.

Täna on meil terve pere koos. Teeme piparkooke, jagame kingipakke, naudime head toitu ja üksteise seltsi. Süda on soe ja täis rõõmu. Olen tänulik, et saan olla koos oma perega, kes on mulle tohutult kallid! Ma soovin ka Teile kõigile rahulikku pühadeaega. Olge tänulikud, hinnake seda mis Teil on ja olge avatud võimalustele!