reede, 19. oktoober 2018

50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis - hõbemedal!

Möödunud laupäeval, 13.oktoobril, toimusid 50. Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis. Uhke tunne oli sellel pidulikul üritusel võistlusest osa võtta. Seekord astusin lavale palju enesekindlamalt ja nautisin lava sadakümme protsenti! Pingutus oli kõike seda väärt - hõbemedal pikkuskategoorias -169cm. Ülimalt rõõmus ja uhke selle tulemuse üle!



Enne kui võistluspäeva kirjeldan, alustan algusest.

Pärast Soome võistlusi tegin esmaspäeval korraliku jalatrenni, mida tõsiselt nautisin. Teisipäev oli tööl üsna intensiivne ning päeva esimeses pooles juba tundsin ennast kehvasti ning mida lähemale õhtu saabus, seda kehvemaks enesetunne ka läks. Kolmapäeva hommikul oli palavik, mis järjest tõusis ja otsustasin, et võtan haiguslehe. Nii ma siis saingi kolm päeva puhata, ravida. Sõin palju jõhvikaid, jõin sidruni ja ingveriga teed, palju C-vitamiini ja lootsin parimat, et nädalavahetuseks enamvähem heas vormis olla. Päris raske oli kodus istuda. Trenni ei saanud teha ning päris suur jõuetus ja nõrkus oli peal. Reedel võtsin end kokku ja käisin veel koos Marisega poseerimas. See andis mulle kindlust juurde ja nägin, et selle mõne trenni ärajätmisega pole vorm kannatanud. Pigem tegi see puhkus mulle ilmselt head. 




Reede õhtul jõudsin Tallinna. Minu armas sõbranna Liisu tuli mulle seltsiks ja abiliseks. Õhtul käisin pesus, koorisin ja raseerisin keha ning Liisu pani mulle ühe kihi grimmi peale. See oli tema esimene kord, aga ta sai super hästi hakkama. Õhtusöögiks tegin maitsva pudru ja üsna pea oligi aeg magama minna. Nii kummaline on see, et mina magan võistluspäeva eelsel ööl alati super hästi. Nii ka seekord. Uni oli magus, kuigi pidin üsna mitu korda tualettruumi külastama. Sõbranna Liisu aga pabistas nii palju grimmi õnnestumise pärast, et tema uni oli üsna rahutu olnud. 

Hommikul käisin jälle pesus, seejärel sõime ühe korraliku portsu putru ära ning siis seadsime sammud Alexela kontserdimaja poole registreerimisele. Algul mõõdeti minu pikkuseks 169,5cm. Ütlesin, et see ei saa õige olla ning mõõtsime uuesti. Teine kord tuli juba reaalsem number  - 168,6cm. Pea ei olnud esimesel mõõtmisel korralikult vastas. Endiselt pikkuskategoorias -169cm. Registreerimisel läks kiiresti ja läksime ööbimiskohta tagasi. Ööbisin sugulaste juures. Asukoht oli ju super - kõiges 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. 

Nüüd oligi juba aeg hakata sättima. Lavameigi tegi mulle seekord superarmas Liina. Liina tegi mulle meigi ka minu eelmisel hooajal ja ta on mind ka välja õpetanud, et oskaksin vajadusel ise seda teha. Soomes ju pidin ise hakkama saama ja jäin üsna rahule, aga seekord oli ikka aru saada, et oskuslikum tegija, sest meik sai üliüliilus! Lisaks aitas Liina ka minu juuksed korda sättida - sirgendada ja pisut juurele kohevust lisada. 

Aeg läks kiirelt ja juba pidigi jälle kiirustama. Pidin kella üheks tagasi võistluspaigas olema. Kuigi oli lühike maa, võtsime takso, sest asju oli ka omajagu käe otsas tassida. Kohale jõudes leidsin endale riietusruumis vaba koha ja üsna pea tuli tiimikaaslane Liis mulle teist kihti grimmi peale panema. Liis ju ise ka võistles ja ma olen talle ikka ülimalt tänulik, et ta leidis aega ka minuga tegeleda. Grimmimeistritele veel kord suurimad tänud - Liisu, Liis, Keit. Sain tagasisidet, et minu grimm oli olnud ideaalne ja no ma jäin ise ka väga rahule!




Seekord ma võtsin lavaks valmistumiseks rohkem aega. Panin oma vaimu varakult valmis, tegin oma keha soojaks, kõndisin kingad soojaks. Mõtlesin mõttes läbi lavalise liikumise, tegin läbi kohustuslikud poosid ja juba pidigi lava taha rivistuma. Minu pikkuskategoorias oli kõige rohkem võistlejaid - 14 imeilusat naist. Ma astusin lavale ja keskendusin täielikult endale. Naeratasin ja nautisin. Sellel võistlusel tuli laval olles tõsiselt hea tunne sisse. Laval pidime olema üsna kaua ning lõpus tundsin, kuidas jalad väsimusest värisevad, aga püüdsin neid ikka maksimaalselt pingutada. Minu jaoks ongi poseerimisel kõige raskem panna jalad korralikult tööle. Olin esimeses väljakutses, mis tähendas seda, et oli suur võimalus pääseda finaali (TOP6).  Lavalt maha tulles olid emotsioonid suurepärased. Publik oli samuti super - palju kaasaelajaid - aitähh teile! Kaasaelajate seast sain ka veidi tagasisidet ja üks tüdruk kirjutas mulle, et olin olnud ainuke, kes naeratas kogu laval oldud aja. Minu naeratus pidi olema minu üheks trumbiks. Ise ei oska kommenteerida, sest tegelikult olen alati oma naeratust pisut häbenenud. Foto: Raimond Roopärg




Pärast esimest tiiru laval võtsin kingad kohe jalast. Veidi aega vaatasime lava tagant üritust, kuid siis otsustasime koos Liisiga, et peaks veidi puhkama. Läksime garderoobi, viskasime jalad üles seinale ja jäime tulemusi ootama. Mõne aja pärast tuli treener ja teatas, et saime mõlemad finaali. Ma olin üliõnnelik, sest lõpuks sain võimaluse teha laval I-kõndi, mida olen pikalt kokku pannud (mitmeid kordi ümber teinud) ja harjutanud ning millega lõpuks olen ka rahule jäänud. 




Finaal oligi käes. Asutsin lavale ja ma pean ütlema, et ma tõsiselt nautisin seda. Tundsin end rahulikult, enesekindlalt, kaunina. Suur töö on tehtud ja nüüd tuli seda nautida ja mul on nii hea meel, et seekord see õnnestus - nautida lava sadakümme protsenti ja rohkemgi veel. Publik elas veelgi rohkem kaasa ja seda enam oli põhjust naeratada ja tunda rõõmu. Treenerilt sain tagasisidet, et olin tubli. Foto: Raimond Roopärg




Tehtud oligi! Enam ei saanud midagi muuta. Tundsin, et andsin endast parima ja see tunne oli hea. Mul ei olnud ausalt mingeid ootusi koha suhtes, sest olin niigi juba õnnelik, et sain finaali. Ma ei osanud isegi ennustada mitte. Saime kuuekesi uuesti lavale minna, seekord siis autasustamiseks. Minu number oli 44. Kui hõigati välja neljas koht ja see polnud minu number,  jättis süda juba lööke vahele, sest teadsin, et saan medali. Teine koht tuli suure üllatusena ning seda suurem rõõm on mul selle saavutuse üle! Esikoha sai Agne Kiviselg, kelle vorm ja lavaline liikumine on alati imetlusväärne ja olin ammu juba kindel, et võit kuulub talle. Nagu ka treener ütles, siis sain maksimumi, mis seekord võtta andis.



Pärast autasustamist tegime koos tiimikaaslaste ja treeneriga lava taga veel pilte. Ma oleksin tahtnud pisaraid valada ja hõigata rõõmust, aga meik oleks laiali läinud. Ega päris kohale mulle see teine koht kohe ei jõudnud, alles järgmisel päeval oli reaalsusehetk. Algusest peale oli sügaval sisimas minu suurim soov ja eesmärk seekord esikolmikusse tulla. Kui sain teada, et meid nii palju on, siis suuri lootusi ei seadnud, kuid nagu armas Jana Teder ütles, siis ma pean endasse rohkem uskuma. Nii ilmselt ongi. Ma olen tohutult tänulik oma treenerile - Taavi Truijale - kelleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Tema teadmiste pagas ja kogemus on tohutu. Ta julgustab ja innustab, toetab ja aitab. Suurimad tänud ka armsale tiimikaaslasele ja sõbrannale Liisile, kes sai oma pikkuskategoorias tugevas konkurentsis tubli viienda koha. Liis on mulle suureks eeskujuks - pisike ja armas, heasüdamlik ja siiras naine, aga vot jõusaalis jään jõu poolest temale ikka korralikult veel alla. Tema on Taavi all juba pikemalt treeninud ja ma ikka vaikselt loodan, et kunagi olen sama tugev.


Liisu ja Maris kuuluvad ka meie tiimi ja nemad on ilmselt sõbrannade seast minu suurimad fännid. Maris on terve dieediperiood mulle toeks olnud, käinud koos minuga poseerimist harjutamas, oleme mitmeid trenne koos teinud ja kui mina nutsin et vorm pole kiita, siis Maris ikka suuris mul tuju paremaks teha. Liisu on ka lõpuks ometi Eestis tagasi ja tema närveeris võistluste eel isegi vist rohkem kui ma ise. Ma olen ülimalt tänulik, et mul nii head sõbrannad on!



Pärast võistlusi läksime tähistama. Panin meile restoranis ÜLO laua kinni. Suured tänud, kes seda kohta soovitasid. Teenindus oli tasemel ja selle pärast läheks juba tagasi. Toidud olid ka ülimaitsvad. Mina võtsin bataadifriikad ja hiidkrevetid. Võtsin ka väikese pokaali veini ning magustoiduks šokolaadikoogi, mis maitses tõesti suurepäraselt! Sõin ja mõmisesin.


Kõht sai mõnusalt täis ja seadsime sammud klubi Teater suunas, kus oli ametlik afterparty. Ma pole ikka väga pikalt klubis käinud ja kuigi oli väsitav päev, siis tahtsin seekord tähistada ja natukene ka tantsida. Pidu oli super! Lõpuks leidsime ka VIP ruumi üles, kuhu pääsesime sisse ning seal oli juba ka ruumi tantsida. Liisu läks koos treeneriga varem ära, kuid meie Marisega jäime pikemaks. Tantsitud sai nelja-viieni. Lõpuks kui ööbimiskohas teki alla sain, siis ega und kohe ei tulnudki. Magasin paar tundi ehk korralikult ja ülejäänud aja lihtsalt siplesin teki all. Ilmselt oli elevus veel sees.



Hommikul käisin pesus, pakkisin rahulikult asjad kokku ja läksime kõik koos Oivalisse hommikust sööma. Võtsin lõherösti ja kohvi. Teenindus oli super ja isegi makrod arvutati mulle välja. Selliseid toidukohti võiks rohkem olla, et saaks dieediperioodil ka mõnikord käia väljas söömas. Ülimalt maitsev oli taaskord ja igal juhul soovitan ka teistele! Tartusse jõudes tegi väikese jalutuskäigu, sest ilm oli super. Läksin varakult magama, et korralikult välja puhata.

Täna tuli fitness.ee lehele ka üles suur pildigalerii.



Buduaar küsis minult minu ilusa keha 5 saladust. Tegelikult ju polegi mingit saladust. Oma keha tuleb lihtsalt armastada ja anda talle parim. Midagi ma aga kirja panin ja kui pole veel lugenud, siis artikkel on SIIN.

Nüüd ongi ainult üks võistlus veel jäänud. Juba sellel pühapäeval - Riga Pearl. Sõidan sinna koos Tallinna tüdrukutega - Regina, Alice ja Annika. Ootan põnevusega, kuigi sellel nädalal olen oma vormi osas väga kriitiline. Tundub, et keha hoiab pisut rohkem vett kinni ja pilt pole nii terav. Loodan, et võistluspäevaks läheb paremaks. Täna sain puhata, tegin pika jalutuskäigu ja pärast seda magusa lõunauinaku.

Täna harjutan veel poseerimist ja pakin asju kokku. Homme tuleb toidu osas ilmselt laadimine, ehk siis saab korralikult süüa. Uskumatu, et hooaeg hakkabki läbi saama. Natukene on kahju, kuid samas ma tunnen, et keha on juba väsinud, vaim pisut ehk ka. Igal juhul, novembrikuus tähistame! :)


Aitähh ja ilusat nädalavahetuse algust! :)




kolmapäev, 10. oktoober 2018

Hooaeg on avatud! IFBB Nordic Cup Lahtis

Hooaeg on avatud ja esimene võistlus on seljataga. Mõtlesin küll, et kuna ma selle aja leian, et siia oma värsked emotsioonid ja muljed kirja panna ja näedsasiis. Iga asi juhtub mingi põhjusega ja iga asi on millekski hea. Nimelt otsustas mu keha anda mulle märku, et peaksin puhkama ja nii ma olengi terve päeva kodus istunud, kerges palavikus, puhanud ja andnud endast parima, et end võimalikult hästi tunneksin. Ja nüüd siis ongi mul ka pisut aega, et teha siia üks väike kokkuvõte möödunud nädalavahetusest.



Alles läksin dieedile ja juba oligi käes aeg asjad kokku pakkida ja Soome teele asuda. Meeletult kiiresti on see aeg läinud. Millalgi teen kindlasti ka üldise kokkuvõtte dieediperioodist aga täna räägiksin lähemalt võistlustest. 

Asjade kokkupakkimine võttis seekord ikka omajagu aega. Mitu korda mõtlesin üle, kas ikka sai kõik vajalik kaasa. Mul on asjadest olemas algeline nimekiri, kuid nüüd sai see täiendatud. Õnneks midagi maha ei jäänud. Startisime tiimikaaslaste ja treeneriga Tartust reedel kell seitse hommikul. Plaanis oli sõidu ajal teha väike uinak, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ilmselt oli ootusärevus nii suur ja jututeemasid, mida tee peal arutada piisavalt palju. Sõit läks meeletult kiiresti. Ööbisime Lahtis ühes väga armsas korteris. Tuba, kus mina magasin, oli lihtsalt nii minulik - palju lillat ja roosat tooni, voodi kohal oli unenäopüüdja (kusjuures mõlemad ööd magasin nagu beebi, uni oli magus). Viisime asjad ööbimiskohta, panime Liisiga bikiinid selga ja läksime võistluspaika registreerimisele. Pikkuseks mõõdeti 168,9cm, ehk siis mahtusin pikkuskategooriasse -169cm. 

Läksime korterisse tagasi, sõime pisut ja nautisime sooja teed. Õige pea oligi aeg kätte võtta see üsnagi tüütu protseduur - kogu keha raseerimine. Pärast pesu kuivasin natukene ja siis läks juba grimmimiseks - see tuttav grimmi lõhn ja reaalsus jõudis kohale - kohe varsti astun lavale! Grimmi pani mulle peale Liis, kes on seda teinud ka eelmine hooaeg. Olen alati väga rahule jäänud ja usaldan Liisi, sest tean, et ta on vähemalt grimmi koha peal perfektsionist ja olen väga tänulik talle abi eest. 


Kes ei tea, siis pärast grimmi pealekandmist peab umbes 30 minutit paljalt, käed-jalad laiali kuivama. Muidu võivad jääda inetud jäljed, mida hiljem ei pruugi saada korrigeerida. Kui olin piisavalt kuiv, viskasin hommikumantli selga ja nokitsesin natukene bikiinide kallal - mõned kivikesed oli vaja tagasi kleepida. Pugesin oma kaasa võetud tumeda lina sisse ja lõpuks sai magama minna ja nagu juba mainisin, siis uni oli üllatavalt magus. 

Hommikul oli äratus 6:45. Minu telefonil oli aku tühjaks saanud ja Liis pidi mind üles äratama. Läksin kohe pessu - grimm maha (täielikult see ju maha ei tule) ja juuksed puhtaks. Tahaksin tänada oma sõbrannat ja juuksur Liisat sasipea salongist, kes pakkis mulle kaasa juuksehooldustooted, millega hooldades püsiks salongis tehtud hoolduse tulemus kauem. Mu juuksed olid tõesti super mõnusad. 

Pidin esimest korda tegema ise lavameigi. Tume silmameik ja näo kontuurimine on minu jaoks ikka päris võõras ja kõik need erinevad vahendid, nimetusedki ei jää meelde. Käisin enne võistlusi armsa Liina juures harjutamas, tegin isegi samm-sammult endale juhised. Plaan oli hea - proovin enne võistlusi kodus paar korda veel läbi. Kahjuks ei leidnud seda aega. Sellegipoolest jäin ma lõpptulemusega rahule. 


Liisi elukaaslane tegi meile kaasa ülimaitsva pudru. Söömiseks nagu väga aega polnudki, aga teadsin, et see on vajalik. Võistluspaika jõudes pani Liis mulle kohe teise kihi grimmi peale. Veidi imelik oli küll seal seista poolpaljalt, kuna lava taga olid mehed ja naised koos, aga mis vaja see vaja. Pealegi ajas seal igaüks niikuinii oma asja. 

Saime mõlemad Liisiga end ilusasti õigeks ajaks valmis ja aega jäi ülegi. Hommikumantlis ja pehmetes sussides oli täitsa mõnus seal lava taga ringi liikuda. Üsna pea aga pidi kingad jalga panema ja end soojaks võimlema. Siin on minu õppetund. Minu jaoks tuli lavale minek kuidagi nii äkki. Tundsin, et oleksin pidanud võtma rohkem aega, et end soojaks võimelda ning vaimselt valmis panna. Koguda enesekindlust, mõelda läbi poosid ja lavaline liikumine. Nagu ma juba ka oma instagrami postituses mainisin, siis seekord tundsin, et mul ei tulnud lavale astudes seda powerit ja energiat sisse, et nautida 110%. Võib-olla ma tean miks see nii oli, aga võib-olla ka mitte. Midagi mind häiris ja kripeldas, aga kas see oli ka põhjuseks, ei tea. Järgmine kord olen igal juhul targem. 


Kingad vs Sussid

Ma ei saa öelda, et ma lava ei nautinud. Nautisin küll! See oli minu esimene kogemus suurel võistlusel, suurel laval. Minu kategoorias oli 24 naist, kes kõik on näinud ränka vaeva, et anda laval endast parim. Lava oli kitsas ja me ei mahtunud kõik ilusasti rivi peale ära. Ma jäin kahe tüdruku küünarnukkide vahele ja ei osanud mida teha. Tagasihoidliku eestlasena hoidsin tagasi ja tegin oma asja, mis ilmselt oli ka õige. Trügimine pole just väga naiselik. Lavaline liikumine oli minu jaoks veidi segane ja seetõttu ehk ka kohmetusin pisut ja tundsin, et ka poseerimine kannatas. Ma tundsin, et ei suutnud maksimaalselt keskenduda. Pealtvaatajate seast sain aga tagasisidet, et polnud midagi nii hull - ilus oli, aga samas oli aimatav, et olen esimest korda suurel võistlusel. Nii lahe kuidas publik elas kaasa, eestlased, omad inimesed. Eriti suured tänud Jana Tederile, kes karjus oma hääle võistlustel ära, aga kellest oli nii palju kasu. Kui tagantjärgi mõelda, siis võib-olla ei tulnud ka seda õiget lavavaimu sisse seetõttu, et Soomes oli lava nii valge ja kogu messi oli näha. Kuidagi harjumatu oli. Eestis võisteldes astud lavale ja Sa tunned end laval - lava on valge, aga publik hämaras. Publikut peaaegu ei näegi ja tunne on hoopis teine.

Pildid tegi gymshark_lifestyle: http://www.digital.planet.ee/

Poolfinaali pääses meist 10, nimekiri tuli lava taha üsna kiirelt. Kohtunikud peavad oma valiku ikka väga kiiresti tegema. Olen kuulud, et igal võistlusel hinnatakse erinevalt. Mõnel võistlusel vaadatakse rohkem proportsiooni, teisel aga keha kuivust. Sain tagasisidet, et sellel võistlusel oli vähemalt meie kategoorias indikaatoriks kuivus. Mina selleks võistluseks end piisavalt kuivaks ei saanud. Ehk eestikateks saab natukene kuivemaks, kuid arutasime ka treeneriga, et kaloraaži ei kärbi - tervis ennekõike. Ma ei tunne, et oleksin feilinud, sest tean, et olen saavutanud parema vormi kui eelmine hooaeg ja edasiminek on silmaga märgatav. See on spordiala, kus kohe ei saagi alati parimaks. Muidugi, alati on erandeid. On ka tüdrukuid/naisi, kes tulevad ja juba esimesel hooajal saavad karikaid. Sellel alal on tähtsam see, et iga hooaeg oleks märgata arengut. Seetõttu ei ole ka mõistlik mitu hooaega järjest teha, vaid võtta aega ka arenemiseks. Lihase kasvatamine ja ideaalse proportsiooni vormimine ei ole nii kerge. Mõnel võtab aastaid aega, enne kui saavutab vormi, millega on lootust võita medaleid. Mina näiteks ootan juba põnevusega järgmist niiöelda improvement seasonit. Muidugi enne tuleb see hooaeg vapralt lõpuni teha ja nautida!!! Kuid nagu aimata võite, siis suure tõenöosusega ei jää see minu viimaseks hooajaks.



Meil oli lava taga super tiim ja meie armas tiimikaaslane Liis (pisike kullatükk, kes on mind alati nii palju aidanud) sai oma kategoorias kuuenda koha. Mul tuli tibutagi täitsa naha peale, kui ma nägin TOP6 nimekirja, mis lava taha toodi. Kiirelt tormasin Liisile edasi ütlema, sest mul oli tema üle siiralt ja tohutult hea meel. Muidugi on mul ka hea meel, et meie treener sai meiega kaasa tulla. Kes on minult küsinud, siis nüüd saate vastuse - minu ja ka Liisi treeneriks on Taavi Truija. Pildi peal on ka meie tiimiliige Keit, kes on Liisi elukaaslane ja kes valmistas meile maitsva pudru, kohendas grimmi, patsutas meid läikima, aitas alati kui abi oli vaja ning kes valmistas meile ka maitsva õhtusöögi. 

Keit, Liis, Mina, treener Taavi

Sama tiimiga oleme kohal ka laupäeval Eesti meistrivõistlustel. Tulge kindlasti kaasa elama - pileti saad osta SIIT!  Tegemist on Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud 50. Eesti meistrivõistlustega kulturismis ja fitnessis. Tuleb pidulik üritus, kust saab kindlasti palju motivatsiooni ja inspiratsiooni. 

Reporter koos armsa Marianiga oli ka Soomes kohal ja pärast absoluudi autasustamist tehti väike intervjuu eestlastega. Kui Sa pole veel näinud, ja tahad teada kuidas üldiselt eestlastel läks, siis saad järgi vaadata SIIN  ning SIIN.

Eestlasi oli võistlustel väga palju ning mitte ainult võistlejaid, vaid uskumatult paljud olid ka tulnud lihtsalt kaasa elama ja messist osa saama. Ats tegi ka ägeda video, mida saate vaadata SIIT. Isegi mina olen korraks pildis. Ka The Aesthetic Project tegi üritusest väikese ülevaate, mida saab vaadata SIIN.

Veidi aega käisime ka messil ringi, aga kuna ise väga suur batoonide ja muidu toidulisandite fänn pole, siis suuremaks ostmiseks ei läinud. Ühed batoonid olid päris head ja soodsa hinnaga, need läksid loosi. Muidugi ostsin ka hea hinnaga maapähklivõid - kilone purk oli vaid 6€. Pigem olid aga mõtted õhtusöögi juures, sest kõht oli juba päris tühi.

Nii rõõmsad, sest ees ootab maitsev õhtusöök - krevetid, salat, muhu leib, lohilo jäätis

Päev oli tohutult väsitav ja pärast õhtusööki, mida nautisime üsna pikalt, tuli uni üsna ruttu peale. Nii läksimegi ära magama. Pühapäeval enam messile ei läinud, vaid kolasime veidi aega Prismas ringi. Soomes on igasugu valgukohupiimade ja -pudingute valik üsna hea ja muid tooteid oli ka põnev uurida. Ühtteist ostsin endale kaasa ka. Laeva peal sai ka veidi poes ringi käidud ja leidsin enda ühed lemmikmaiustused - Smash - soolane ja magus, krõmpsuv ja suussulav. Muidugi haarasin kaasa ka toblerone šokolaadi ja reeses mini cupid. Päris kõike endale ei jäta, aga kui võistlused läbi, siis luban endale natukene head ja paremat küll. Päris koju jõudsime üsna hilja - 21 ajal. Pakkisin asjad lahti, tegin õhtusöögi ja läksingi jälle magama.



Vist said kõik mõtted kirja pandud, aga kui Sul on küsimusi, siis küsi julgelt. Nüüd lähen tuttu, sest haigusevimm on kuidagi vaja välja saada. Eesti Meistrivõistlused ootavad. Olen kindlasti kohal ja annan endast parima!

Headööd!
:)


pühapäev, 23. september 2018

Kahe viimase nädala kokkuvõte, kaloraaž ja kardio. Vaid kaks nädalat veel!

Hei, armsad lugejad!

Alustasin seda postitust tükk aega tagasi ja kui tegelikult tahtsin nädalate kaupa teha kokkuvõtteid, siis nüüd on kujunenud välja, et ühes postituses võtan kokku kaks nädalat. Nii ka seekord. Alustame aga kohe pihta. 

13. NÄDALA KOKKUVÕTE

Keskmine kehaline aktiivsus (Level 3) - 94% (kõrgeim oli 132%).
Nädalas kulutasin 15 825 kcal, keskmine 2261 kcal (kõrgeim 2454 kcal).
Samme tegin kokku 86 206, keskmine 12 315 (kõrgeim (kõrgeim 15 350 sammu).
Magasin keskmiselt 6 tundi ja 50 minutit.
Tegin kokku 8 trenni, millega kulutasin 2538 kcal, keskmiselt 317 kcal (kõrgeima kulutusega trenn 713 kcal).

Nädala lõpus keskmine kaal endiselt 59,4, kaalulangus kokkuvõttes 0. Siiski nägin sellel nädalal seekordse ettevalmistuse madalaimat kaalunumbrit - 58,6. Käisin kohe viis korda järjest kaalu peal, et kindel olla. Kaal kõigub ikka päris palju ja õnneks suudan ma siinkohal jääda rahulikuks ja usaldan rohkem peegelpilti ja ümbermõõte. 




Nagu näha siis nädala keskmine kehaline aktiivsus on järjest madalam. Kindlasti võib siin mängida rolli ka asjaolu, et tööl massaaži tehes ma ei saa kella käe peal kanda ja mõnikord on neid massaaže mitme tunni jagu kokku. Aga ega ma neid numbreid nii tõsiselt ei võtagi ja nendele ei toetu, lihtsalt huvitav on jälgida, võrrelda ning analüüsida. 

Sellel nädalal keskendusin rohkem iseendale ja võtsin aega ka enda eest hoolitsemiseks. Mitmel korral tegi põhjaliku kehahoolituse, kus koorisin nahka ja hiljem kreemitasin mõnusa eeterliku õliga rikastatud kehavõiga sisse. Nii koorija kui kehavõi teen endale ise ning panen sisse just sellist eeterlikku õli, mille tuju parasjagu on. Minu puhul aroomiteraapia mõjub ning hea eeterlik õli tõstab tuju, rahustab. 

Laupäeval käisin Elvas, kus viisin läbi õpitoa. Kui Sa veel ei tea, siis minu suureks hobiks on ka käsitöö. Avastasin enda jaoks juba üsna ammu makramee tehnika ja pikka aega olen vahelduva eduga selles tehnikas ehteid meisterdanud. Minu töödega on võimalik tutvuda SIIN. Elvas on selline vahva koht nagu Pillapalla peotuba, kus korraldatakse erinevaid õpitubasid. Väga armas ja hubane koht, kus on võimalik ka ise üritusi korraldada või sünnipäeva pidada. Minu ehted jäid ühele armsale inimesele silma ja uuris minult, kas oleksin huvitatud tulema Elvasse õpetama. Olen juba päris mitu õpituba teinud ja kui kutsutakse, siis võtan kutse alati vastu, sest ma naudi seda! Ka sellel laupäeval. Nii tore oli vahelduseks oma mõtted ettevalmistusest eemale saada, teha hoopis midagi muud. Osalejaid oli omajagu ja nende seas nii täiskasvanuid kui ka noori tüdrukuid. Aeg läks nii kiirelt ja mul on alati nii ülihea meel õpitubade ajal näha, kui osalejad satuvad hasarti ja on oma tööst nii vaimustuses. Õpituba kestis peaaegu neli tundi ja kõik läksid koju ühe ilusa käevõruga. Suure tõenäosusega lähen sinna veel õpetama kuid siis juba pisut uute mõtetega. 


Laupäeval tuli ka minu armas sõbranna Tartusse, kellega koos plaanisime teha ühe mõnusa trenni. Siin mainiksin ära, et see trenn lõppes pisut nukralt. Juba soojenduse ajal käis põlv korra vales asendis ja oligi valu platsis. Tegin neid harjutusi, mis valu ei tekitanud ja teistele leidsin alternatiivi. Sain tuhara küll põlema, kuid HIIT jäi selleks korraks ära. Õhtul tegi üks väga hea füsioterapeut mulle korraliku lihashoolduse. Selgus, et reie lähendajad on väga pinges ning selle kinnituskoht võiski järgi anda ja valu põhjuseks olla. Väike tuharalihas oli ka ikka korralikult valus. Pärast oli aga hea olla ja lihased olid kohe märksa elastsemad. Kui Sa seda loed, siis aitähh Sulle veelkord! Ma olen väga tänulik! Treener ütles, et vigastused ongi praegu kerged tulema, sest olgem ausad, jalad saavad korralikult koormust (kolm korda nädalas + HIIT erinevate hüpete ja spurtidega). Põlveliigesed on tegelikult juba tükk aega olnud tundlikumad kui muidu. Edasi peab lihtsalt ettevaatlik olema. HIIT trennid tuleb ilmselt edaspidi teha sõude- või ski ergomeetril. 

Aga ma olen tugev ja ei lase sellel väikesel vigastusel end rajalt maha tõmmata. Ikka juhtub. Tahtsin veel rääkida oma uutest trenniriietest. Nimelt enne trenni käisime sõbrannaga läbi buduaari turult. Mina läksin sinna kindla eesmärgiga - tahtsin endale ka soetada uue Eesti brändi trenniriided - Luminescence. Esiteks tahan toetada Eesti tegijaid kui vähegi saan ja trenniriideid pole ju kunagi liiga palju. Teiseks on need riided lihtsalt niiiii megailusad! Kolmandaks on Meeli niivõrd armas inimene. Ilus ja tohutult naiselik ja no temale sobivad need riided nagu valatult. Ja neljandaks leidsin ma, et olen olnud piisavalt tubli, et end ilusate riietega premeerida ja seeläbi pisut motivatsiooni tõsta (pealegi on varsti varsti tulemas jõusaali fotosessioon). Alguses ma olin üsna kindel et võtan ühevärvilised retuusid ja siis selle imeilusa spordirinnahoidja. Leidsin nad buduaari turult üsna ruttu üles ning proovisin siiski mõlemaid pükse. Ja no need heledamad, mis on spordirinnahoidjaga sama materjali, olid niii ülimugavad jalas ja ma päriselt armusin neisse ära. Lisaks tundus mulle, et heledamad on tugevamast materjalist ja kui ühevärvilised kumasid natukene läbi, siis heledad kohe üldse mitte. Retuusid võtsin S suuruse ja spordirinnahoidja M. Praegu on see M mulle natukene suurevõitu, kuid eks ma ju varsti kosun jälle. Olen nendes riietes juba ka mõned trennid teinud ja ütleme nii, et rahvast täis saalis need tähelepanuta ei jää. Riiete materjal on supermõnus ja trenni teha on ääretult mugav. Mina igal juhul ootan juba põnevusega järgmist kollektsiooni. 



Pühapäeval oli üliilus ilm ja me otsustasime Liisuga minna Meenikunno rabasse hommikust sööma ja loodust nautima. Võtsin ka kaamera kaasa ja pistsin uued trenniriided kotti, et nendes ilusas looduses mõned klõpsud teha. Natukene pildimaterjali ka siis. 



Värskes õhus maitseb toit ikka palju paremini. Tegin hommikul endale pudru ja kohvi valmis ning panin kotti kaasa. Rabas kõndisime järveni, panime piknikuteki maha ja nautisime. Sain natukene ka paljajalu rabas ringi tatsata (pilte tehes) ja nii mõnus oli. Pikalt muidugi ei teinud seda, sest lõpuks hakkas veidi külm. Ilm oli igal juhul super ja selline tunne oli, et terve päev võiks seal olla. Aeg läks kiirelt. Tundsin, et see rabas käik andis uueks nädalaks uue energia. Rahustas, maandas stressi, võttis muremõtteid vähemaks ja uni oli õhtul üsna magus. Olen Liisule nii tänulik selle päeva eest! 


14. NÄDALA KOKKUVÕTE

Keskmine kehaline aktiivsus (Level 3) - 75% (kõrgeim oli 121%)
Nädalas kulutasin 13 485 kcal, keskmine 1926 kcal (kõrgeim 2393 kcal).
Samme tegin kokku 69 891, keskmine 9984 (kõrgeim (kõrgeim 13 908 sammu).
Magasin keskmiselt 7 tundi ja 47 minutit
Tegin kokku 7 trenni, millega kulutasin 2194 kcal, keskmiselt 313 kcal (kõrgeima kulutusega trenn 627 kcal).

Nädala lõpus keskmine kaal 58,64, kaalulangus 740g.

Sellel nädalal pidin kella korduvalt käe pealt ära võtma ja see võib keskmist kehalist aktiivsust ka mõjutada. Trennides ei kuluta ka enam nii palju energiat kuna pulss püsib madalam. HIIT trennid parandavad ikka tohutult hästi aeroobset võimekust ja üsna ruttu on pulss kohanenud ja ei tõuse koormusel enam nii kõrgele. Siiski tunnistan, et olen püüdnud rohkem leida aega ka lihtsalt olemiseks ja puhkamiseks kuna energiat jääb järjest vähemaks ning kui korraks saangi seda kusagilt ammutada, siis üks trenn võtab üsna ruttu jälle tühjaks. Teisipäev oli mul ka päris mitu pikka massaaži ja ma tundsin, et andsin sellega vist oma energia ära, sest alates kolmapäevast tundsin end väga kehvasti. 




Trenni ma kolmapäeval ei teinud. Käisin pärast tööd rullmassaažis ja see oli päris mõnus lõõgastav. Avastasin aga, et mul tekivad järjest kergemini sinikad ning reie välisküljel on sinised täpid täpselt selle rulli mustriga. Otsustasin, et igaks juhuks ma enam rullima ei lähe ja jätan viimased korrad võistlushooaja lõpetamiseks. Siis ju kulub ka lõõgastus ära. Rullmassaažist räägin natukene lähemalt eraldi postituses, sest muidu läheb see siin juba liiga pikale. Olen saanud seal käia ka regulaarselt diagnostilise kaalu peal ning Figuraline on nii armas, et lubab mul ka edaspidi seal kord nädalas käia. Viimati näitas seal kaal rasvaprotsediks 13,5%. 

Kolmapäeva õhtul käisime veel koos Marisega poseerimist harjutamas. Seekord panin ka võistlusbikiinid selga. Tuju oli kuidagi kehv ja juba tekkisid pähe igasugu negatiivsed mõtted - mul pole ju jalalihast ollagi, tuhar on ka väike, poseerimine ei tule välja, vormi pole, kõndida ei oska jne. Tegin järelduse, et poseerimine võiks jääda ikkagi päeva esimesse poolde, eriti nüüd kui pea iga õhtu tunnen, et olen energiast tühjaks imetud. Kui nüüd tagantjärgi pilte ja videosid vaatasin, siis mõtlen, et tegelikult pole ju asi nii hull midagi. 



Neljapäeval vedasin end õhtul kuidagi trenni kuigi enesetunde poolest oleks hea meelega läinud otse koju magama. Ma kõndisin kõikudes, külm higi oli peal ja kogu keha valdas tohutu jõuetus. Pulss oli ka kuidagi väga madal võrreldes teiste päevadega. Tegin trenni ära ja läksin koju puhkama.

Õnneks oli reedel mul töölt vaba päev. Püüdsin hommikul kauem magada. Siis läksime Marisega trenni. Soojenduseks tegime koos poseerimist. Taaskord mõned pildid ja videod, et oleks analüüsimiseks materjali. Minul oli üsna mõnus ja intensiivne seljatrenn. Pärast trenni vedelesin pool tunnikest saunas. Lihtsalt silm kinni ja isegi ei mõelnud midagi vaid nautisin sooja. Keha rasvaprotsent on juba omajagu madal, mistõttu on ka pidevalt külm. Sain kokku ka Happy Emotions Photography fotograafiga ning vaatasime septembri alguse fotosessiooni pilte. Sorteerisime veidi, valisime paremad pildid välja. Varsti peaksin kogu materjali enda kätte saama. Igal juhul mõjus ka see tujutõstvalt, sest ilusaid pilte oli. Niivõrd ilusas looduses sai ju pildistatud. 


Eile käisin pärast tööpäeva lõppu trennis ära. Tuhar sai jälle mõnusalt tuliseks ja lõpetasin sõudeergomeetri HIIT-ga. Ükspäev vaatasin veel youtube-st videosid, kuidas õige tehnikaga tõmmata. Sain 500m aja veidi paremaks küll, kuid siiski eelistaksin HIIT-i teha trepil või skillmills trenažööril koos vaheharjutustega. Pärast trenni käisin kodus söömas ja suundusin kohe Aura terviseklubisse, et nautida veeprotseduure ja sauna. Treener oli ka seal, tegime vees erinevaid venitusi ja võimlesime. Peaaegu kolm tundi olin ja nautisin. Õhtuks oli mul veel omajagu toitu süüa, sest laupäeviti on kaloraaž ka kõrgem. Vaatasin filmi, tõmbasin pleedi peale, sõin maitsvat toitu ja nautisin teed. Ammu pole suutnud end nii vabaks lasta. Täna on siis puhkepäev. Püüdsin kauem magada, aga ikka olin 8 paiku hommikul juba üleval. Lõuna paiku käisime treeneri ja tiimikaaslastega koos poseerimist harjutamas. Veidi nagu andis kindlust juurde, et päris lootusetu juhtum polegi. Tuju ongi parem ja saan pühapäeva õhtut nautida. Jälgin siin vaikselt ka teiste tegemisi, sest mitmed tuttavad on juba täna lavale astunud. Kes Poolas, kes Eestis. 

KALORAAŽ JA KARDIO

Enne veel kui lõpetan, siis tahaksin rääkida natukene kaloraažist ja kardiost, sest paljud on küsinud nende numbrite kohta. Ma pole väga pikka aega midagi pidanud muutma. Kaloraaž on endiselt 1800kcal, jalapäevadel 2000kcal ja laupäeviti annab veel rohkem peale, ehk siis 2200kcal. Mõnel nädalal oleme teinud vaid kaks kõrgema kaloraažiga päeva ning mõnel nädalal on kõik kolm päeva olnud kaloraaž 2000. Süüa saab tegelikult veel korralikult, aga nagu ma ka varem olen maininud, siis minu keha nõuab ikkagi rohkem ja tühja kõhu tunne on üsna tihti. Või on siis asi hormoonides. Mõnikord on selline tunne, et sööks terve külmkapi tühjaks. Mis ma aga olen märganud, et minu puhul aitavad, on seedeensüümid. Vahepeal võtsin enzymedica seedeensüüme ühe suurema toidukorra ajal, kuna niikuinii koosnes toidulaud palju värskest kraamist. Nüüd olen neid jälle võtnud enne igat toidukorda ja olen tähele pannud, et täiskõhu tunne tekib rutem ja kõht püsib kauem täis. Samuti ei ole pikka aega enam olnud mingeid imelikke isusid. Kui varem oli mul päevas kaks toidukorda vähemalt magusad, siis nüüd ma tegelikult pigem eelistan süüa soolast - köögiviljad munaga, kana, riis jne. 

Kardiot ma tegelikult väga palju ei tee. Vist. Kolm korda nädalas on HIIT. See kestab tavaliselt 25-30 minutit koos soojenduse ja rahuliku lõpuga. Mõnikord kui teen kohe pärast põhitrenni, siis soojenduse peale nii kaua aega ei lähe ja saan isegi rutem tehtud. Kord nädalas olen teinud pikema jalutuskäigu, matka või rattasõidu. Üldiselt olen ka päeva jooksul üsna aktiivne. HIIT on selles mõttes hea, et ta võtab vähem aega, kuid mida lähemale võistlused saabuvad, seda raskem on seda teha ning tihti mõtlen, et rahulik pikem kardio oleks parem variant. HIIT nõuab lihtsalt palju suuremat pingutust, energiat ning sellest taastumine on samuti kehale raskem võrreldes tavalise pika ühtlases tempos tehtava kardioga. 

Tahaksingi küsida Teilt, armsad lugejad, et millist kardiot eelistad Sina? Milline on Sinu lemmik trenažöör kardio jaoks? Võid vastata kommentaaridesse.


Selleks korraks ma lõpetan ning arvatavasti kirjutan Teile nüüd alles pärast Soome võistlusi. Panen kogu oma energia hetkel võistlusteks valmistumisele, et tuua lavale võimalikult hea vorm. Jooksvalt püüan aga ikka oma tegemisi kajastada instagrami vahendusel, seega kui soovid ikka kursis olla, siis otsi mind sealt üles. 

Tahan veel kord tänada kõiki, kes elavad kaasa ja jälgivad minu teekonda! Suured tänud kõigi nende heade soovide ja sõnade eest! Armsad olete! :)









neljapäev, 13. september 2018

Iluprotseduurid, fotosessioon ja kahe nädala kokkuvõte

Hei armsad lugejad!

Ma väga tahaksin siia rohkem kirjutada ja Teid enda tegemistega kursis hoida, kuid seoses võistlusteks ettevalmistamisega on minu päevad peaaegu et minuti pealt sisustatud ja vaba aega on väga vähe. Lõpuks kui see tekib, siis tahaks lihtsalt olla ja puhata. Puhkusel on ju ka tegelikult väga suur roll kaalulangetamisel. Kui ei saa puhata, on keha stressis ja kaal lihtsalt hakkab streikima. Viimane nädal ongi nii juhtunud ja sellel nädalal otsustasin tegeleda stressi maandamisega - rohkem aega iseendale, oma keha ja vaimu eest hoolitsemine, lihashooldus.



Tegelikult mõjub ka siia kirjutamine alati stressi maandavalt ja positiivselt. Saan oma mõtted koondada, teha kokkuvõtted, luua enda jaoks selgema pildi, kus ma hetkel täpselt olen. Seetõttu otsustasin täna maha istuda ja veidi aega pühendada blogile. Räägin lähemalt mis ma olen vahepeal teinud ning toon välja viimase kahe nädala kokkuvõtte seoses kehalise aktiivsuse ja prepi kulgemisega. 

Iluprotseduurid 

Minu jaoks on iseenda eest hoolitsemine üks hea viis kuidas tõsta tuju ja suurendada enesekindlust, rahulolu iseendaga. Kiire elutempo juures on see mõnikord üsna keeruline ja tavaliselt ma olengi väga laisk ilusalongide külastaja - ma lihtsalt ei leia kunagi sobivat aega. Naeran ikka mõnikord omaette, et ma pole ikka üldse naiselik naine. Enamus ajast sportlikud riided seljas, väga tagasihoidlik meik ja maniküür, juustes tihti kuivšampoon, sest iga päev ei taha juukseid pesta, kuid trenni teen ju ikka ning pärast trenni pole juuksed just kõige värskema välimusega. Teinekord aga sunnin ennast võtma aega iseendale - planeerin ühe pikema õhtu, kus käin pesus, koorin keha, kreemitan, teen juukse- ja näomaski. Kui rohkem aega, siis jala- ning kätevann ja hiljem kerge kodune maniküür-pediküür. Pärast on tohutult hea tunne. Lisaks võtab see kõik omajagu aega ning aitab mõtted toidult eemal hoida, sest ma ütlen ausalt - nälg on majas küll!

Kõiki iluprotseduure ma aga päris ise ei oska teha. Me kõik aga teame, et lisaks vormile on bikiinifitnessis oluline ka üldine ilu ja terve välimus - kogu komplekt! Seetõttu tahan võimalikult palju ka sellele panustada (ikka täismängu peale välja!) ja olen end professionaalide kätte usaldanud ja juba varakult ära planeerinud erinevad ilusalongide külastused. Nii hea tunne on enda välimusse investeerida ja praegu on see kõik seda ka väärt, sest tahan lavale tuua iseenda parima versiooni! Kuigi eks muidugi muul ajal on ka see seda investeeringut väärt, aga muul ajal ma tihtipeale lihtsalt ei raatsi. Igal juhul räägin siis lähemalt, mis ma teinud olen ning mis veel on plaanis.

Augustikuus võtsin ma üle pika aja jälle ette juuksurikülastuse. Käisin armsa Liisa juures Sasipea salongis. Eelnevalt me arutasime, mida võiksime minu juustega ette võtta, et nad oleksid võistlusteks võimalikult terved ja säravad. Armas Liisa ühtlustas minu juuksetooni ja triibutas väljakasvu. Viimati käisin juuksuris märtsikuus ja selle ajaga olid juuksed kasvanud umbes 4cm, mis on päris üllatav. Juukseotsi sai ka pisut lõigatud, aga minimaalselt, et säilitada pikkus. Lisaks tegi Liisa värvimise ajal mu juustele Protection Cheveux Complexe kolmeosalise hoolduse, mis kaitseb ja parandab juuksestruktuuri keemilise töötlemise ajal. Vahetult enne võistlusi külastan uuesti Liisat, et teha veel üks korralik hooldus, kuid siis juba teise eesmärgiga. Liisa armsad sõnad pärast protseduuri:  "Nagu kulda hoiaks käes!". Tõesti olid juuksed superpehmed ja ilusa läikega, tegelikult olen siiamaani väga rahul. 


Järgmiseks teemaks on kulmud. Mina nõustun, et kulmud on Sinu näo raam ja nende kuju ning välimus mõjutab väga palju sinu isikupära. Mina olen oma kulmud usaldanud armsa Kai kätte. Kail on oma ilusalong - Kai iIlustuudio. Tihtipeale võtan ma temaga ühendust viimasel hetkel ja tahan kohe aega saada, aga nende aegade klapitamisega on alati üks igavene jama olnud. Niisiis olen ma mõned korrad pidanud mujal käima ja no väga palju olen pidanud pettuma. Ükspäev tuli Kaiga jutuks, et äkki teeks hoopis püsimeigi. Miks ma küll varem selle peale pole tulnud. Lõppkokkuvõttes tuleb see ju palju odavam kui kuus korra käia kulme värvimas-korrigeerimas. Ja naha peal värv väga kaua ei püsi, eriti kui teed palju trenni ja higistad omajagu. Mõeldud ja tehtud. Täpselt nädal tagasi tegime ära. Olen hetkel küll väga rahul. Paari kuu jooksul lasen veel korra üle teha ja siis juba vaatab kaua tulemus püsib. Värv ja kuju on praegu igal juhul super ning olen ka palju komplimente juba saanud. Enne-pärast pilt ka. 



Küüned. Ma ei tea küll kui palju neid küüsi seal lava peal näeb, aga kui juba bling on, siis võiks ju ka küüned särada. Korralik maniküür ja ilusad küüned annavad samamoodi hea enesetunde ning kuigi neid võib-olla laval olles ei näegi, siis iseenda jaoks mõjuvad nad enesekindlust tõstvalt. Ja seda on laval vaja! Olen paaril korral andnud geelküüntele võimaluse ehk lasknud oma küüne peale panna geeli, kuid mõlemal korral on juba teise nädala möödudes hakanud maha kooruma. Mõtlesin, et annan veel ühe võimaluse. Lava peale tahaksin veidi pikemaid küüsi, kuid seekord katsetamise jaoks lasin taas vaid oma küüne peale panna. Töö juures ei saa väga pikki küüsi endale ka lubada. Seekord usaldasin oma küüned armsa Eleri kätte. Tema töid näeb SIIN. Vaatan siis kuidas püsivad. Senimaani olen rahul ja Eleri tegi tõesti oma tööd pühendumuse ja hoolega.


Enne võistlusi püüan nüüd ikka tihedamini naha ja juuste eest hoolitseda - regulaarselt juuksemask,  juukseotste õlitamine, keha koorimine ja kreemitamine, näo koorimine. Lisaks käin kaks korda nädalas rullmassaažis, millest räägin veidi lähemalt järgmisel korral.

Nädalavahetus maal ja fotosessioon

Septembri esimesel nädalavahetusel käisin taaskord maal akusid laadimas. Laupäeval käisin jooksin oma jooksuringi. Jooksu ajal tegin ära ka HIITi ehk siis 30 sekundit tegin harjutust (erinevad hüpped, mis tõstaksid pulsi üles) ja harjutuste vahel tegin poolteist minutit rahulikku sörki. Tegin 12 ringi ja siis jooksin oma ringi lõpuni. Kokku kulus poolteist tundi ja nagu ikka lõpetasin oma kardio lõõgastava ujumisega. Nii võiks iga päev kardiot teha!


Loomulikult sain ka taaskord aiasaadusi nautida. Otse kasvuhoonest korjatud magusatest tomatitest ja värskest basiilikust tegin tomatisuppi. Peale sain praadida ema korjatud puravikke. Hommikuputru kaunistasid õhtul aiast korjatud värsked mahlased vaarikad. Minu nõrkuseks on koduaia õunad. Neid lubasin ka endale natukene.


Pühapäeval oli ammu plaanis üks fotosessioon. Fotograafiks - Happy Emotions Photography. Võtsime pildistamiseks terve päeva. Käisime läbi kolm minu kodukandi lemmikkohta, kus on imeline loodus.

Piusa jõe ääres on üks võrratult kaunis koht. Neid kohti on tegelikult mitmeid, kuid just siin käies olen alati mõelnud, et see on ilusate piltide tegemiseks ideaalne koht. See koht jääb Piusa jõe ürgoru matkarajale. Läheduses asub ka Piusa Ürgoru Puhkekeskus. Kes pole seda matkarada veel läbinud, siis julgen soovitada! Tohutult palju ilusaid kohti, kus peatuda ja looduse ilu ning hääli nautida. Pildimaterjali saime siin omajagu. Nägin esimest korda elus siin ka jäälindu. Imeilus erksinine lind, aga oi kui kiire. Nii kiire, et pildile ei saanud. 


Edasi läksime Obinitsa järve äärde. Ma armastan seda järve, ausalt. Ma nii loodan, et millalgi tehakse ümber järve ka matkarada, sest selle ümber on nii palju kauneid paiku. Sellel suvel avastasingi uue koha järve ääres, kus pole küll just kõige mõnusam ujumas käia, kuid loodus on see-eest imeline. Lisaks on seal vaikne (autoga pääseb ligi kuid suurem tee jääb kaugele) ja üsna privaatne. Ideaalne koht kus käia näiteks joogat tegemas, piknikku pidada või lihtsalt vaikust nautida.


Kolmandaks kohaks jätsime Piusa. Õhtune päikesevalgus ja erinevates toonides liiv. Taaskord üks maaliline ja imeilus koht.










Päev möödus kiirelt. Natukene väsitas ka, aga jäin igati rahule. See pühapäev ilmselt vaatame koos fotograafiga pildid üle ja valime välja, mida alles jätta ja mis läheb kustutamisele. Klõpse sai ikka päris palju tehtud, ligi 1000 pilti. 

Nüüd siis aga natukene numbreid ka ehk siis 11. ja 12. nädala kokkuvõte.

11. NÄDALA KOKKUVÕTE

Keskmine kehaline aktiivsus (Level 3) - 135% (kõrgeim oli 260%).
Nädalas kulutasin 16 940 kcal, keskmine 2383 kcal (kõrgeim 2956 kcal).
Samme tegin kokku 93 083, keskmine 13 297 (kõrgeim (kõrgeim 25 134 sammu).
Magasin keskmiselt 6 tundi ja 54 minutit.
Tegin kokku 8 trenni, millega kulutasin 4625 kcal, keskmiselt 578 kcal (kõrgeima kulutusega trenn 919 kcal).

Nädala lõpus keskmine kaal 60,1kg , kaalulangus 30g.


Siin tõi pühapäevane päev keskmist aktiivsust veidi alla, kuna terve pühapäev oli kell lihtsalt kodus riiulil (fotosessioon), kuid 135% on siiski üsna hea. Unetundide koha pealt võiks jälle nuriseda. See nädal oli ühtlasi ka esimene nädal pärast puhkust tööl ja oli üsna väsitav. Meil on nüüd tööl uued põnevad masinad. Ühel päeval toimus neljatunnine koolitus, pärast mida aju lihtsalt kärssas, sest infot tuli korraga väga palju. Nädalavahetus maal aga andis jällegi uue energia. 

12.NÄDALA KOKKUVÕTE

Keskmine kehaline aktiivsus (Level 3) - 135% (kõrgeim oli 260%).
Nädalas kulutasin 17 037 kcal, keskmine 2434 kcal (kõrgeim 2839 kcal).
Samme tegin kokku 116 119, keskmine 16 588 (kõrgeim (kõrgeim 22 677 sammu).
Magasin keskmiselt 7 tundi ja 15 minutit.
Tegin kokku 10 trenni, millega kulutasin 4497 kcal, keskmiselt 450 kcal (kõrgeima kulutusega trenn 720 kcal).

Nädala lõpus keskmine kaal 59,4kg , kaalulangus 700g





See nädal oli raske. Võib vist öelda, et senimaani prepi raskeim nädal. Intensiivsed trennid, kusjuures nädala esimese poole trennid venisid ikka väga pikale ja mingi hetk tundsin, et murdun. Aga ei, püsti olen endiselt. Pidasin vastu. Nädal oli raske füüsiliselt, aga ka vaimselt. Tujud kõikusid, nädala lõpuks oli kaal kilo võrra tõusnud, näonahk oli korrast ära, pidevalt tahtsin süüa, imelikud isud. Reedel ma ei pidanud vastu ja sõin lisaks oma päevasele kaloraažile juurde ühe lohilo jäätise ja mõned riisigaletid. Selline energiakriis oli, et jube. Kurtsin ka treenerile oma patustamisest, sest tõsiselt piinlik oli. Treener lohutas ja ütles, et ju siis oli vaja ja peaasi et suudan end nüüd tagasi järje peale saada. Järgmine päev jäin toiduga oma kaloraaži sisse ja ei langenud niiöelda tsüklisse. Olin laupäeval aktiivne - päeva sisse mahtus kuuetunnine tööpäev, trenn, HIIT ja pikk kõnd (poolteist tundi). Pühapäeval käisin rullmassaažis, olin perega koos ja tähistasime õe sünnipäeva, käisin armsa sõbranna Marisega poseerimist harjutamas. Tegime pilte ja videosid. Keskendumisega oli ka see nädal raskusi. Tegin alati palju märkmeid, kui tuli meelde, mis tegema pean, sest muidu unustasin. Näiteks õe juures küsisin talt miskit. Õde ei kuulnud ja küsis üle, aga selle ajaga oli mul juba meelest läinud, mis ma küsisin. Olin väga tihti täiesti omas mullis.



See nädal on olnud tunduvalt parem. Pühapäeval tahaksingi teha ka selle nädala kokkuvõtte ja rääkida natukene kaalu kõikumisest, rullmassaažist ja selle mõjust. Nädala lõpp on jube kiiresti kätte jõudnud küll ja pärast seda nädalat ju ongi vaid kolm nädalat esimeste võistlusteni. Uskumatu. 

Laupäeval on mul Elvas väike õpituba, kus minu juhendamisel saab valmistada endale ühe ilusa käevõru. Jõuad veel liituda, kui on huvi - leiad ürituse SIIT. Lisaks on plaanis trenn ja pikem jalutuskäik. Loodetavasti saan minna loodusesse. Lisaks tahaksin jõuda Aurasse ujuma ning õhtul lasen endale natukene haiget teha ehk siis üks korralik lihashooldus. 

Tänaseks lõpetan. Kui on küsimusi, siis küsi julgelt. Igasugune tagasiside on samuti oodatud. Kallidpaid!

Ilusat peagi algavat nädalavahetust!  :)







kolmapäev, 29. august 2018

Mõõdud, eelmise nädala kokkuvõte, motivatsioon ja distsipliin

Tere taas, armsad lugejad!

Alustasin juba pühapäeval selle postituse kirjutamisega, aga nagu ikka, siis ka seekord ei õnnestunud mul korraga kõike kirja panna. Eelmine kord rääkisime palju numbritest - kalorid, makrod ja kehakaal. Kui Sa pole seda veel lugenud, siis piilu SIIA. Kokkuvõttes võib öelda, et ettevalmistus on läinud siiamaani plaanipäraselt. Kehakaal on stabiilselt langenud ning pilt on läinud paremaks. Kaloreid pole veel pidanud väga palju langetama ja süüa saab võrreldes eelmise dieediga ikka päris korralikult. Laupäeval sain laadida - 2500kcal. Plaanis oli sellel päeval teha ka pikem kardio, kuid kuna vihma sadas, siis see lükkus hoopis pühapäeva peale. See oli tegelikult üsna hea variant, sest pühapäeva hommikul tundsin end pisut kehvasti, kehakaal oli +800g ning oli kohe tunda, et keha hoidis vett kinni. Teate küll seda fluffy tunnet. 


Igal juhul teadsin kaalutõusu põhjust, seega paanikat ei tekitanud. Võtsin siis jalgratta ning sõitsin Saadjärveni ja tagasi. Saadjärve ääres natukene puhkasin ja nautisin kohvi. Jõudsin tagasi täpselt enne vihmasadu, seega vedas. Esmaspäeval oli taas enesetunne hea ning kaal tagasi 60kg peal. 

Esmaspäeval võtsin ka mõõdulindi kätte ning nagu lubasin, siis ka seekordses postituses saab olema natukene numbreid. Viimati võtsin mõõdud 18.juuli. Nagu tabelist näha, siis sentimeetreid on ikka omajagu läinud (kahjuks ka rinnast). Miks tasub end aeg ajalt mõõta? Iseennast vaatame peeglist iga päev. Nüüd olen pea iga hommik peegli ette astunud ja teinud läbi kohustuslikud poosid. Harjume oma peegelpildiga niivõrd ära, et tihti ei pane ise muutusi tähelegi. Tihti vaatan peeglist ja mõtlen, et ikka sama. Numbreid vaadates, võrreldes ja analüüsides aga on näha, et muutused on toimunud. Need annavad kindlustunnet, et olen õigel teel. 

18. juuli
27.august
Vahe
Kaal
62,3
Kaal
60
2,3
Säär
P 35, V 34
Säär
P 33,5 V 33
P1,5 V1
Reis
P 57,5, V 55,5
Reis
P 54,5 V53,2
P3 V2,3
Puus
96,5
Puus
92
4,5
Vöökoht
69
Vöökoht
67,5
1,5
Rind
90,5
Rind
87
3,5

Numbrid ei tohiks saada kinnisideeks aga samas ei saa neist ka mööda vaadata. Täna hommikul kui ärkasin, siis oli selline tunne jälle, et nüüd olen küll juurde võtnud. Astusin kaalu peale. Astusin veel kord, kolmas kord ka. Ja ikka näitas kaal ühte ja sama numbrit - 59,9. Viimati algas kaalunumber viiega eelmine võistlusperiood. Raske oli uskuda. Aga see näitab, et tihtipeale enesetunne ja pilt mida näed peeglist pole numbritega kooskõlas. Loodan, et saate aru mida mõtlen. Dieedi perioodil on olnud ka päevi, kus tunnen tõesti, et ilmselt kaal ei näita ilusat numbrit ja otsustan mitte kaalule astuda kuna see tekitaks ainult lisastressi. Mõni päev lihtsalt tunnen, et ei taha seda numbrit näha, kuigi teadvustan endale, et lõppude lõpuks ei mängi kaalunumber rolli, sest seda ju võistlustel ei küsida. Visuaalne pilt on määrav.

Natukene veel numbritest. Lubasin, et teen iga nädal väikese kokkuvõtte oma kehalisest aktiivsusest. Eelmine nädal oli puhkuse viimane. Taaskord oli üsna aktiivne nädal ning unega seotud numbrid on ka natukene paremaks läinud.


10. NÄDALA KOKKUVÕTE

Keskmine kehaline aktiivsus (Level 3) - 139% (kõrgeim oli 206%).
Nädalas kulutasin 16 940 kcal, keskmine 2420 kcal (kõrgeim 2813 kcal).
Samme tegin kokku 104 049, keskmine 14 864 (kõrgeim (kõrgeim 25 670 sammu).
Magasin keskmiselt 7 tundi ja 35 minutit - Juba parem!
Tegin kokku 11 trenni, millega kulutasin 4432 kcal, keskmiselt 403 kcal (kõrgeima kulutusega trenn oli pühapäevane jalgrattasõit oli 841 kcal).



MOTIVATSIOON JA DISTSIPLIIN

Täna tahaksin puudutada veel ühte teemat - motivatsioon ja distsipliin. Paljud on minult küsinud, et mis mind motiveerib trenni minema ka siis, kui olen tohutult väsinud? Mis motiveerib mind seda kõike tegema ning üleüldse miks ma seda teen? Mis ma saan vastu ehk mis on võistluste auhinnafond ja kas see on seda aega, pingutust ja raha väärt?

Miks ma seda teen?

Ütlen ausalt, et see hobi pole just kõige odavam, eriti kui oled naine. Lisaks võistluste osalustasule, reisi- ja ööbimiskuludele, litsentsitasule, grimmile, poseerimistundidele lisanduvad veel ka hirmkallid bikiinid, kingad, ehted, iluprotseduurid (juuksur, kosmeetik, maniküür). Kulusid on veelgi - toit, toidulisandid (pole küll kohustuslikud aga dieediperioodil, kui toit on piiratud, siis leian, et kvaliteetsed toidulisandid toetavad organismi - omega 3, vitamiinid, probiootikumid, seedeensüümid), massaaž (aitab kaasa lihaste taastumisele, dieediperioodil on see paraku aeglasem ja raskendatud). Ilmselt on kulusid veelgi, aga kõik ei tule korraga meelde. Auhinnafondi pärast ma seda kohe kindlasti ei tee. Mina teen seda ISEENDA JAOKS. Sport kuulub minu elu juurde ja see mis ma teen on minu ELUSTIIL. Jõusaal on võitnud minu südame. Tahan olla tugev ja vormis ning isegi kui ma ei võistleks, siis hantlid ning kang on ja jäävad minu sõpradeks. Võistlemine on põnev. Sa näed aastaid vaeva oma keha vormimisega, kuid aegajalt tahaks ju veidi lähemalt vaadata, mida oled saavutanud. Võistlustel osalemine annab selleks hea võimaluse - korraks rasv maha, vaatab mis seal all on ja siis rügab tööd edasi, et saada veelgi paremaks. Mulle meeldib kui mul on kindel eesmärk, mille poole püüelda. Loomulikult tahan, et mul läheks võistlustel hästi, kuid minu jaoks on siiski kõige olulisem olla parem versioon iseendast. Olla parem kui eelmine kord. See on teekond, mis paneb proovile, mille käigus õpid iseennast veelgi rohkem tundma, mis kasvatab ning teeb paremaks inimeseks, teeb tugevamaks. Jah, on ka päevi, kus ma istun väsinuna, pisar silmis ja mõtlen, et kas see tõesti on seda kõike väärt. Kõik päevad ei ole lillelised, aga õnneks on paremaid päevi ikka kordades rohkem. Aga just need rasked päevad teevadki tugevamaks, kasvatavad iseloomu. Lõpuks ma tean, et SEE ON SEDA VÄÄRT. Paljud ei mõista seda ega saagi kunagi mõistma. Kes teevad sama ala, need kindlasti teavad millest ma räägin. Mina naudin kogu teekonda kuni võistlusteni välja ja ka sealt edasi. Võistlustega see kõik ju ei lõppe. Aga jah, see emotsioon, mis võistlustelt saab, on kirjeldamatu. Kogu see glamuur ja sära. Olen naine ja loomulikult ma naudin seda kui saan end ekstra üles lüüa, särada ja natukene tähelepanu nautida. Neid tundeid ja mõtteid on nii raske siia kirja panna, numbritega on asi tunduvalt lihtsam. Ma siiski loodan, et natukenegi aitab see tekst siin paremini selle ala võlu mõista.

Aja planeerimine ja hetkes elamine.

Enne veel kui räägin motivatsioonist  tahaksin rääkida sellest, mis aitab mul järje peal olla. Mis aitab mul võtta igast päevast maksimumi. Leian igas päevas pisidetaile, mis toovad minu näole naeratuse ja aitavad ka kõige raskema päeva muuta ilusaks. Olen seda oskust enda juures arendanud - oskust märgata ja hinnata. Aeg läheb teinekord nii kiirelt ja ei pane tähelegi, et juba on päev õhtus. Õhtuti võtan kasvõi mõneks minutiks aja maha, mõtlen oma päeva üle järele ning analüüsin seda. Leian oma päevast positiivseid hetki, mõtlen need veel korra enda jaoks läbi ja talletan. Positiivse võtan endaga kaasa, negatiivsest õpin ja püüan endast maha jätta. Leian, et oskus elada hetkes, päev korraga, teeb elu palju kergemaks. Loomulikult on vaja planeerida ning ka ette mõelda. Hetkel on tõesti nii palju koguaeg teha ja tahaks rohkemgi jõuda, aga võtan asja reaalselt. Mina võtan planeerimiseks eraldi aja, kirjutan endale kalendrisse päeva/nädalaplaani üles, et ma teaksin, mis mind ees ootab. Kui ma kellaajaliselt märgin kalendrisse päevased tegevused ära, siis ma näen kui palju ma ka reaalselt jõuan ära teha. Lihtsalt päevaplaani koostades kippusin ennast ja aega üle hindama ning pooled tegevused jäid ikkagi tegemata ja see muutis mind ärevaks. Kui kalendris on kõik paika pandud, siis ei pea ma muretsema, et miskit läheks meelest ära ja palju lihtsam on elada hetkes. Siiski ka nii toimides ei lähe alati kõik plaanipäraselt, sest me ei ela ideaalses maailmas. Ikka pean mõnikord oma päeva tegemisi ümber planeerima või mõned edasi lükkama aga vähemalt on mingigi kontroll aja üle olemas. Igal juhul sellisel kiirel ajal on kalender äärmiselt vajalik abivahend.


Mis mind siis ikkagi motiveerib, kust ma leian motivatsiooni ning mida ma teen selleks, et seda hoida?

  • Võin julgelt väita, et olen iseenda motivatsiooniks. Suurt motivatsiooni annab mulle eelmise võistlushooaja piltide vaatamine. Aegajalt ikka teen seda. Näen piltidelt seda emotsiooni, mida tahan uuesti tunda. Vormi osas tahan aga olla parem kui eelmine kord. Minu jaoks on kõige olulisem ikkagi võistlemine iseendaga. Selles osas tunnen, et olen juba võitnud. Ma näen, et olen arenenud ning suudan seekord tuua lavale parema vormi. Väike meeldetuletus 2016 aasta sügise lavavormist. 

  • Head inimesed minu ümber. Mul on tohutult vedanud, sest minu ümber on nii palju inimesi, kes elavad minu teekonnale kaasa ja on mulle igati toeks. Minu pere ja sugulased. Sõbrannad, kes ikka aegajalt uurivad, et kuidas mul läheb ja mõistavad, et sel kiirel ajal kipun ma neid pisut unarusse jätma, aga seda mitte paha pärast. Mul on suurepärane treener, kes usub minusse ja keda ma mitte mingil juhul ei taha alt vedada. Meil on vinge oma tiim ja lõbusad ühistrennid. Mul on toetavad töökaaslased, kes aegajalt norivad, aga see teebki asja lõbusaks. Nii palju on inimesi, kes toetavad mind nii kuidas saavad - kliendid, juuksur, armas kosmeetik (kes on ühtlasi korteri omanik, mida üürin), mõned tuttavad, kes pakuvad abi ilma et tahaks midagi vastu saada. Häid inimesi on palju. Mõnikord kui ma tunnen, et pole motivatsiooni, siis ma tean, et pean lihtsalt korraks võtma aega, et maha istuda ja lihtsalt mõelda. Muidugi ma teen seda kõike eelkõige enda jaoks, aga teinekord ma mõtlen nendele inimestele, kes minu teekonnale kaasa elavad ja see annab mulle tagasi selle motivatsiooni, sest ma ei taha neid alt vedada samamoodi nagu ei taha ma alt vedada iseennast. 

  • Sotsiaalmeedia. Tänu sotsiaalmeediale olen palju kokku puutunud väga toredate inimestega. Mulle meeldib oma tegemisi jagada (põhiliselt story-de kaudu Instagramis). Küsite miks? Ma olen inimene, kellele meeldib lähedus ja seltskond. Mulle tohutult meeldiks tulla õhtul koju ja jagada kellegagi päeva muljeid. Elan aga üksinda ja lemmikloomi ka pole. Lisaks sellele tean ma, et mitmed minu sõbrad, sõbrannad ja tuttavad jälgivad mind ning neile meeldib minu tegevustega kursis olla. Tore on jagada emotsioone ja hetki. Mõnikord saan ka tagasisidet täiesti võõrastelt inimestelt. Hiljuti kirjutas üks tüdruk, et nägi minu story-t kuidas Saadjärvel käisin ja järgmine hetk nägi mind reaalselt jalgrattaga Saadjärvelt tagasi sõitmas. Ütles, et tunne oli nagu oleks kuulsust näinud. Täna kirjutas üks armas inimene, et minust kiirgab nii palju headust ja soovis edu tippude vallutamisel - terve päeva tegi rõõmsamaks. Ausalt, sellised sõnumid lähevad südamesse, hinge ja annavad juurde motivatsiooni jätkata sellega, mida teen. Ma tahan oma tegemisi jagada, sest kuidagi see hoiab mind motiveerituna ning võib-olla annavad minu tegemised kellelegi omakorda motivatsiooni juurde. 
  • Tsitaadid. Mõnikord tõesti on paha tuju ja kurb olla ja mitte miski nagu ei aitaks. Minu puhul toimivad ka motiveerivad tsitaadid. Pinterest on üks hea koht kuhu aegajalt sukelduda. Lihtsalt  toksin midagi otsingusse ja hakkan lugema. Loen ja loen ja tunnen, kuidas tuju lähebki paremaks. Negatiivsete mõtete pilv hakkab vaikselt laiali hajuma ja rõõmsamad mõtted tulevad uuesti nähtavale.

  • Areng - pildid ja numbrid. Motivatsooni tõstab arengu nägemine nii visuaalselt kui ka numbrites. Seetõttu tasub teha iga natukese aja tagant vormipilte ning võtta mõõte. Eelmise postituse kirjutamine oli minu jaoks vägagi motiveeriv, sest polnud nii põhjalikult veel numbreid analüüsinud. Sain sellega aga kindlust juurde, et ole õigel teel. Lisaks vormipiltidele olen käinud mõned korrad ka looduses pildistamas. Ilusad pildid mõjuvad alati hästi. Seetõttu olen ka planeerinud päris mitu fotosessiooni. Üks on tulemas juba sellel pühapäeval. Vahetult enne võislutis käin ka Siim Kinnase juures jõusaali fotosessioonil. Eelmine võistlushooaeg ei käinud fotograafi juures oma vormi jäädvustamas. Seekord ma seda viga ei tee. Siis on järgmine hooaeg veel rohkem pilte, kust motivatsiooni ammutada. 


Allikaid, kust motivatsiooni ammutada on omajagu. Teinekord piisab vaid mõneminutilisest mõttepausist, et luua selgust, miks ja mille jaoks ma seda teen ning motivatsioon ongi jälle platsis. Tunnistan aga ausalt üles, et mõnikord tuleb ette ka neid päevi, kus mitte miski ei aita. Väsimus võtab võimust ja kohe üldse ei taha/jõua trenni minna või poseerimist harjutada või teha suurt pingutust nõudvat HIIT-i. Siin tuleb mängu DISTSIPLIIN.



Ma lihtsalt tean, et ma pean selle ära tegema, et saavutada oma eesmärk. Mõnikord lähen saali, teen trenni ära ja tuju ongi parem. Mäletan aga eelmisest dieediperioodist, et oli ka päevi, kus ma läksin jõusaalist nuttes koju olgugi et minnes oli motivatsioon laes ja tuju igati hea. Aga eks see tujude kõikumine käib ilmselt asja juurde ja kõik me puutume sellega kokku. Kui Sul on aga kindel siht ja eesmärk, mille poole püüelda, siis sa lihtsalt võtad ennast kokku ja järgmine päev mõtled, et küll olin ikka tubli. Eksole? Nädala lõpus on alati nii hea tunne, kui tead, et kõik tegevused on tehtud ja oled astunud sammu lähemale oma eesmärgini.

Seekord oli nii palju mõtteid, mida kirja panna. Võib-olla sai kohati natukene kaootiline postitus. Tunnen, et olen vist pisut emotsionaalsemaks muutunud (ehk veelgi emotsionaalsemaks kui ma muidu olen). Igal juhul tean, et olgu nii raske kui on, siis lõpptulemus on seda kõike väärt.




Ilusat nädala jätku! Järgmine kord juba uue nädala kokkuvõte ja pisut lähemalt erinevatest iluprotseduuridest. Olge mõnusad!