EMV - hooaja tippsündmus!

Nagu eelmisest postitusest lugesite, siis ettevalmistused võistlusteks sujusid väga hästi. Liina ja Kätlin tegid mind hommikul ilusaks ja juba seisingi registreerimise järjekorras. Näitasin bikiinid ja kingad ette, mõõdeti pikkus ja sain näpu otsa FAST-i kinkekoti, kus oli taaskord igasugu nänni. Sättisime oma asjad siis garderoobi ja panime edasise plaani paika.

Plaanis oli enne kella 12 jõuda peale kanda ka teine kiht grimmi, et see saaks veel korralikult enne lavale minekut ära kuivada. Alustasin siis grimmi pealekandmisega, lõpus aitas mind sellega armas Esta. Poole grimmi kandmise pealt tuldi aga meile ütlema, et meie kategoorias jäävad eelvoorud ära. See aga tähendas seda, et lavale pidime saama alles õhtul peale kella kuut, mil olid kavas finaalid. Mis seal ikka. Niikaua pidime siis ootama ja aega veetma ja oma grimmi hoidma. Paratamatult kulus grimm mõne koha pealt siiski pisut maha ja kohati kippus tumedaks minema. Meile soovitati rahulikult istuda ja puhata ning mitte väga palju jala peal olla. Siiski vahepeal võtsin läbi kohustuslikud poosid. Ühe koha peal olles hakkas vahepeal nii külm, et lausa värisesin. Õnneks oli mul kaasas soe pleed ning Ave laenas mulle oma susse, mille samuti võtsin kaasa. Lõuna paiku sõin ära kaasavõetud portsu putru ja mõned riisigaletid. 

Üsna tüütu oli istuda ja oodata. Vahepeal käisime vaatasime, mis lava peal toimub aga enamus ajast siiski lihtsalt puhkasin. Õnneks suurt pabinat sees polnud. Kuna eelvoorud jäid mitmetes kategooriates ära, siis üks hetk meile teatati, et kogu üritus on poolteist tundi graafikust ees ning on aeg hakata end lavaks ette valmistama. Mina siis otsustasin, et oleks aeg grimm üle vaadata. Läksin oma asjade juurde, et ka kingad kaasa haatrata. 

Ja siis oli paanika, sest kingad olid KADUNUD! Otsisin kogu garderoobi läbi, aga ei midagi. Kuna enam palju aega polnud, siis oli vaja lahendus leida. Otsisin siis kedagi, kes oleks valmis mulle kingi laenama. Käisin igal pool ringi, pilk maas ja vaatasin, mis kingad kellegil on. Minu kingad on suurus 39 ja rihmadega ümber jala, kuid enamustel olid tagant lahtised kingad. Küsisin päris mitme käest. Kuigi 39 suurus peaks ju olema suhteliselt levinud, siis seekord kahjuks mitte. Lõpuks oli valmis üks tüdruk mulle oma teist paari kingi laenama, mis olid küll suurus 37, aga kuidagi mahtusid need mulle jalga. 

Samal ajal kui teised pumpasid lava taga lihaseid, siis mina harjutasin uute kingadega kõndimist, sest see tundus mulle hetkel tähtsam olevat. Tuju langes ja hirmus pabin tuli sisse, sest tundsin ennast vägagi ebakindlalt nendes kingades. Ka lava taga vaatasin veel terava pilguga naiste jalgu ning mulle jäid silma Merilin Taimre. Olen tema blogi ikka aegajalt lugenud ja sealt palju uusi retsepte ja niisama mõtteid saanud. Tal olid väga uhked ja säravad kingad, aga võtsin oma julguse kokku ja läksin küsisin ta jalanumbrit, mis on 38 - parem ikka kui 37. Merilin andis mulle kingi proovida ja oli nõus neid mulle ka laenama. Ma olen temale väga väga tänulik, sest need kingad olid tunduvalt mugavamad. Merilin käis laval ära ja andis kohe kingad mulle, et saaksin natukene enne lava veel ka kõndimist harjutada. 

Aga teate mis on irooniline. Ülejärgmine päev pärast võistlusi saatis Merilin mulle minu kingadest pildi. Tuli välja, et need olidki kogemata tema kätte sattunud. Me olime samas garderoobis ja meie asjad olid suhteliselt lähestikku. Mina olin oma kingad registreerimisel saadud kinkekotti pannud. Kui Merilin sai teada, et eelvoorud jäid ära, läks ta mujale aega veetma. Tema juuksur aga haaras kogemata vale kinkekoti. Mul on ikkagi ülimalt hea meel, et ma sain mugavates kingades laval olla ja minu kingad tulid ka ikkagi välja. Olin üsna kindel, et keegi on need kogemata kaasa haaranud, sest garderoobides valitseb ikka korralik segadus. Siit jälle õppetund - võistlustega seotud asjad (bikiinid, kingad, ehted) tuleb alati hoida enda läheduses!

Aeg lava taga läks kiirelt ja lõpuks seisimegi kõik järjekorras ja ootasime, millal oma I-kõnd ette näidata. Kui ma lõpuks lavale sain, siis ma ausalt nautisin! Kogu mure kingade pärast oli peast pühitud ja andsin laval endast parima. Saalis oli päris palju rahvast õhtuks kogunenud ja see oli nii vahva kuidas mulle kaasa elati. See andis nii palju juurde, seega suur aitähh Teile, kaasaelajad! ;)

Minu pikkuskategoorias (-169cm) oli 7 imekaunist naist ja mul oli au nendega koos lava jagada. Lausa uhke oli Reeda kõrval seista (kuigi tundsin end nii pisikesena), sest ta on ilmselt paljude bikiinifitnessiga tegelevate naiste suureks eeskujuks. 

Võrreldes eelmiste võistlustega hoiti meid laval tunduvalt vähem aega. Eelmisel korral pidi mitu korda rohkem tegema veerandpöördeid, lisaks lasti ka edasi-tagasi kõndida. See oli päris väsitav. 

Ja oligi tehtud! See tunne on kirjeldamatu - puhas rõõm ja elevus! Olen enda üle uhke, et selle teekonna ette võtsin ja lõpule viisin. See ei olnud kerge aga samas ei olnud ka midagi ületamatut. Olin oma vormiga rahul ja tundsin, et olin andnud endast parima. Alustasin treeningutega ju alles aprillis ning poole aastaga väga lihasmassi ei kasvata, eriti veel kui suure osa sellest ajast oled kaloridefitsiidis. Lavalist liikumist annab samuti muidugi palju lihvida ja poseerimist oleks ehk pidanud veidi rohkem harjutama - aga lõppkokkuvõttes siiski leian, et esimese hooajaga võin rahule jääda. Arenguruumi on siiski küllaga. Vähemalt on minu kogemus positiivne ning tekkis soov ka edasi võistelda. Pärast etteastet tegime ka lava taga mõned pildid. 

Pingelangus. Teadsin, et siis võib tekkida magusaisu ning selleks võtsin endale kaasa Reeses kommid. Ma armastan maapähklivõid ning kunagi sain neid komme maitsta. Need said kohe minu suureks lemmikuks. Kahjuks või õnneks oli Kaubamajas vaid väike pakike saadaval! :D

Järgnes autasustamine kuhu pidin minema nende nr 37 kingadega, mis kohutavalt pigistasid. Kolmas koht - Ene Tomingas, teine - Agne Kiviselg ja loomulikult võitis Reet Reimets. Mina jäin siis neljandaks. Olin ausalt väga õnnelik, sest teistel naistel oligi palju parem vorm ja nad olid laval ka palju enesekindlamad. Kindlasti tuleb siin ka eelnev kogemus kasuks.  

Pärast võistlusi käisime ka banketil, kuid seal ei olnud väga kaua. Seejärel istusime sugulase juures -muljetasime, jõime veini, sõime juustu, erinevaid snäkke, ema küpsetatud puuviljaleiba ja sõira. Magustoiduks jäätis toormoosiga. Ürituse afterparty toimus klubis Teater. Otsustasime, et väike tants ei tee paha ning pärast südaööd võtsime suuna sinna - Liis, tema elukaaslane, Kätlin (minu kauni soengu autor) ja mina. Tantsisime pea terve õhtu ja väga lõbus oli.

Teki alla sain alles kella nelja paiku. Uni oli üsna rahutu ja hommikul kell seitse olid silmad juba lahti. Armas ema tegi hommikuks pannkooke (sest kui tütar soovib pannkooke, siis ta peab seda ju saama). Pannkookide peale läks maapähklivõi, banaan, vaarika toormoos ja ben&jerrys jäätis, mis jäi eelmise õhtu maiustamisest veel järgi. Lõunat läksime sööma Uulitsasse. Olin nii palju head sellest kohast kuulnud, et minu kindel soov oli seal ära käia. Tõeliselt head burgerid ja kui Tallinna jälle satun, siis külastan kindlasti uuesti. Kõhud täis, võtsime suuna tagasi Tartu. 

Enamus tagasiteed ma vist magasin, sest olin tõsiselt väsinud. Lisaks andsid kogu keha lihased õrnalt tunda. Jõudsime siis minu maja ette ja siis mulle meenus - eelmine õhtu, kui sai peole mindud, tõstsin käekotist asjad välja ja nende asjade hulgas olid ka korteri võtmed. Helistasin korteri omanikule - varuvõtmed on omaniku mehega Soomes. No siis mul oli küll tunne, et mis veel? Õnneks sain sugulase ruttu kätte ja ta viis võtmed bussijaama ning bussijuht oli nõus need kaasa võtma ja üle andma. Senikauaks läksime õele külla. Õde tegi õhtusöögiks mõnusa kanapasta ja meie haarasime Gustavi kohvikust kaasa napoleoni koogi. Lõpp hea, kõik hea!

Mis edasi? Sellest juba järgmine kord....