Esimesed võistlused bikiinifitnessis

Esimesel oktoobril toimusid Tallinnas fitnessipäeva raames esimesed Tallinna Meistrivõistlused Fitnessis. Üritus oli suunatud eelkõige algajatele, mistõttu otsustasin samuti osa võtta. Põhiliselt oli eesmärk läbi teha võistluseelne periood, lavaks ettevalmistamine ja saada lavakogemust enne suuremat võistlust, mis leiab aset oktoobri lõpus. Ma ei kahetse kordagi, et selle otsuse tegin, sest sain ürituselt nii palju positiivseid emotsioone ja korraliku motivatsioonilaengu. Lisaks sain kinnitust, et need 5-10 minutit laval on kõike seda kuid, teinekord isegi aastaid kestvat pingutust ja vaeva igati väärt! Nüüd räägiksingi Teile lähemalt, kuidas sujus kogu ettevalmistus ning mis toimus võistluspäeval. 

Tahaksin kõigepealt tänada oma õde Kailit, kes tegi mulle nädal enne kerge maniküüri ja pediküüri. Salongis käimiseks lihtsalt polnud seekord aega. Samuti suurimad tänud armsale Siretile, kes oli niivõrd abivalmis, et tuli üks õhtu minu poole, et teha mulle proovimeik. Jagas näpunäiteid ja õpetusi ning lisaks kõigele laenas ta mulle kaasa oma meigvahendid ja -tarvikud. Minu igapäevane meik on väga tagasihoidlik ning tugevama meigi jaoks mul vahendeid pole. Mõtlesin küll, et lähen ja soetan need endale, kuid selleks oleksin ma pidanud ilmselt varuma tunde, sest no isegi juukselaki ostmisel olin hädas - seisin ikka tükk aega riiuli ees mõeldes, et miks neid nii palju erinevaid peab olema. Ma lihtsalt kasutan selliseid tooteid väga vähe. Siret nagu oleks minu mõtteid lugenud ja pakkus ise oma abi ilma et ma midagi oleksin pidanud mainima. Tulevikus lubas ka aidata selles kirevast valikust enda jaoks õiged tooted otsida, et teinekord oleksid olemas. Igal juhul olen väga tänulik, sest sellel nädalal olin pidevalt tegudel, aega nappis ning taaskord sai lisaaega võetud unetundide arvelt, mis pole tegelikult üldse hea variant.

Mul oli juba varasemalt tehtud pikk nimekiri, mida on vaja osta ja võistlustele kaasa võtta. Nädala jooksul kolasin erinevates poodides, et soetada vajaminevaid asju - grimm (kasutasin Jan Tana kuivgrimmi), kunstripsmed, suur juukseklamber, ehted, värvirull ja -alus, tume hommikumantel (seda ma lõpuks ei leidnudki), juukselakk, märjad beebisalvrätikud. BodyVisioni lehe pealt tellisin endale Posing Gel'i. Kaasa oli vaja pakkida ka kummikindad, kummilint, meigiasjad, sirgendaja. Aga mis kõige tähtsam - bikiinid ja kingad. Bikiinidega aga oli selline lugu, et need vajasid omajagu kohendamist ja kõige rohkem muretsesingi nende pärast, kuna ei istunud seljas nii nagu oleksin lootnud. Sain bikiinid kätte postiga, eelnevalt saatis õmbleja mulle video, proovis käisin vaid korra, kui töö oli veel üsna poolik. Õnneks oli Anna (Anna Bikinis) nõus Tallinnas reede õhtul need üle vaatama, enda kätte võtma ja vajaminevad parandused tegema. Bikiinid sain kätte laupäeval vahetult enne registreerimist ja kui ma need selga panin, ohkasin kergendunult.

Minu kõigekõige suuremad tänusõnad lähevad armsale Liisule, kes oli nõus minuga kaasa tulema ja mind aitama. Liis on korra juba laval käinud ning teab, kuidas asjad käivad. Ma ei tea mis ma oleksin temata teinud. Tallinnasse läksime juba reede õhtul. Kohe peale tööd pakkisin asjad lõplikult kokku ja suundusime bussi peale. Meile pakkus öömaja minu armas sugulane Ave (Aitähh!). Õnneks ta elab bussijaamast vaid seitsme minuti kõnni kaugusel. Meid võeti väga lahkelt vastu. Ave juba aimas, et toidu pärast ta muretsema ei pea, sest meil mõlemil olid oma toidud nendeks kaheks päevaks karbikestega ilusasti kaasas. Sõimegi oma õhtusöögi ära ja hakkasime ettevalmistusi tegema. Ma olin kodus juba enamus karvad kehalt eemaldanud (sest nagu võib-olla enamus juba teavad, siis KÕIK kohad peab karvadest priiks tegema - muidu jääb grimm triibuline), kuid Liis vaatas minu selja üle, sest sinna ju ise väga hästi ligi ei pääse. Seejärel pidin end põhjalikult koorima. Pärast koorimist ja kuivamist olin esimeseks grimmikihiks valmis. Liis oli veel eelneval päeval üle vaadanud nipid, kuidas võimalikult ühtlaselt grimm peale kanda. Kui grimm peal, siis pidin 20 minutit käed laiali seisma ja kuivama. Kell oli juba 1 öösel. Pugesin siis tekikoti sisse, lasin silmad kinni ja rändasin unedemaale. 

Hommikul ärkasime ja käisime pesus. Kui pisut toitumisest rääkida, siis nii nagu ka paljud teised tüdrukud, siis ka mina ei hakanud soolade ja veega manipuleerima, sest sellega kaasneb ikkagi ka oht oma vorm ära rikkuda - pole seda riski väärt! Küll aga soovitas treener enne võistlusi süüa pigem toitu, mis sisaldaks rohkem süsivesikuid ja vähem rasva. Hommikul läksin kindla peale välja - puder täisterakaerahelvestest. Pudrust pole mitte kunagi tekkinud halba tunnet kõhus, vaid pigem vastupidi. Ka lava taha võtsin kaasa karbikese pudruga, mille peale lisandiks üks väike banaan. Sellest pudrust rändas mu kõhtu vaid paar ampsu ja ülejäänud sõin pärast võistlusi. Lihtsalt polnud aega ja ilmselt ärevusest ei tundnud ka tühja kõhtu. 

Pärast hommikusööki sättis Liis minu juuksed ilusaks - kerged minikrepid juuksejuure piirkonda, et anda kohevust, kergelt sirgendajatega juuksed üle ja õrn kiht lakki peale. Pakkisime siis jällegi asjad kokku ja hakkasime Arigato spordiklubi suunas liikuma. Jõudsime sinna 12ne paiku, mil hakkas registreerumine. Anna andis bikiinid üle ja soovis edu. Kiirelt siis lava taha, et panna bikiinid selga ja end registreerimiseks ette näidata. Valisin numbri - 8. See kõik, mis toimus lava taga, tegi alguses kohmetuks ja oli hoopis midagi muud kui ette kujutasin, aga sellega harjus õnneks ruttu. Igaüks ajas oma asja ja keskendus iseendale. Haarasime Liisiga enda alla ka ühe pisikese nurgakese, viskasime asjad laiali ja siis hakkas Liis mulle teist grimmikihti peale rullima. Samal ajal kui ma kuivasin, alustas Liis meigiga. Kui Liis mulle peegli kätte andis, siis algul ei tundnud ma ennast ära. Superilus meik sai ning lisaks sain kinnitust, et lilla on nii minu värv! Kunstripsmed aga olid eriti harjumatud, kuid need andsid hea efekti. Kuna meil ei olnud piisavalt tumedat jumestuskreemi, siis aitas meiki kohendada kaunis abivalmis Kelly, kes oli tulnud fitnessipäevale vabatahtlikuks ja aitas naisi veelgi kaunimaks teha. Aitähh ka Sinule, et võtsid mind ette ja andsid meigile selle viimase sära ja lihvi! Lõpuks olin ma valmis ja iga kord kui peeglist end vaatasid, ei tundnud end ära. Niivõrd harjumatu, aga ma jäin kõigega väga rahule. Enda ümber teisi naisi vaadates, mõtlesin, et kuidas küll kohtunikud hindavad. Kõik naised nägid niii head välja!

Kui me lõpuks grimmi ja meigiga valmis saime, olid teised juba õli peale kandmas ja lihaseid pumpamas. Ilmselgelt olime viimased, kes valmis said ja ise ei pannud seda tähelegi. Aeg lihtsalt läks nii kiirelt. Lisaks oli üritus pisut ajagraafikust ees ning lõpp läks juba üsna kiireks. Liis patsutas mind kiiresti poseerimisgeeliga läikima, haarasin kummilindi ja läksime ukse juurde ootama. Tegin paar kerget harjutust biitsepsile, triitsepsile, lisaks mõned kükid. Oligi kõik - juba kutsuti meid kõiki järjekorda. Närv oli sees ja mis kõige hullem - pidin ESIMESENA lavale minema. Naiste kategoorias oli võistlejaid kokku viis. Enne kui ise arugi sain, olin laval. Lavavalgustus oli niivõrd ere, et vaevu nägin kohtunikke. Tegin oma I-kõnni, poosid ja seejärel jäin lava tagumisse nurka seisma kuni teised tüdrukud end kohtunikele näitasid. Kui ma sinna seisma jäin olid minu mõtted järgmised - mida ma seal laval tegin, kas mul oli käsi õigel puusal, kas ma pingutasin oma reielihaseid piisavalt, kas ma üldse teist küljepoosi võtsin sisse, kas tagantseisul tõin juuksed eest ära jne. Kõik oli nagu peast pühitud.

Kui kõik olid oma I-kõnni ära teinud, kutsuti meid koos ette ja lasti teha veerandpöördeid ja neid kohe ikka päris mitu ringi ja lõpuks ma tundsin kui väsinud mu lihased juba olid. Ikka tõeline pingutus on see poseerimine ja selline tunne oli, et see kestis terve igaviku, kuigi tegelikult olime laval võib-olla maksimaalselt 10 minutit. Järgmisel päeval andsid kusjuures lihased ka endast märku.

Kui ma lava pealt lõpuks maha sain, mõtlesin, et kõik läks halvasti. Liis aga ütles, et ma jätsin endast laval väga rahuliku ja enesekindla mulje ning olen seda ka teistelt kuulnud. Lisaks kiideti grimmi - jällegi veelkord suured tänud Liisule! Igal juhul sain kinnitust, et poseerimine ja lavaline liikumine tahab kõvasti veel lihvimist ja harjutamist, et tekiks lihasmälu ja kõik tuleks niiöelda automaatselt - seda kindlam oleks tunne laval. Tundsin, et alati ei tulnud kõik poosid nii välja nagu oleks võinud.

Lõpuks oligi autasustamise aeg. Meid kutsuti kõiki korraga lavale ning siis hakati tagantpoolt ette kutsuma. Viies koht, neljas koht, kolmas koht - ikka veel seisin tagumises reas. Ja kui teine koht ka lõpuks ette kutsuti, sain aru, et olen esimene. Kuna ma ei osanud seda isegi mitte loota, siis olid emotsioonid ikka ülivõimsad! Mis siis, et see väiksem võistlus ja osalejaid oli suhteliselt vähe - ikkagi minu esimesed ja tunded olid kirjeldamatud! Isegi rõõmupisar tuli silmanurka - jah, olen üsnagi emotsionaalne inimene.

Pärast võistlusi läks Liis Arigato spordiklubisse kohustuslikku intervalli tegema (ka tema ju valmistub võistlusteks). Mina pesin samal ajal grimmi maha ja sättisin asju kokku. Sõime sealsamas kõhud täis ja oligi aeg bussi peale minna, et tagasi Tartu poole liikuda. Ma tänan kõiki heade soovide, kaasaelamise ja toetuse eest! Nüüd ootan Teid kõiki 29.oktoobril Salme kultuurikeskusesse, kus toimuvad need põhivõistlused - Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis.

Enamus võistlejaid ilmselt premeerisid end pärast võistlust kõige hea ja paremaga. Ka mina alguses mõtlesin, et läheks välja sööma, aga kuna konkreetselt miski ei isutanud (ausaltöeldes isegi magusat ei tahtnud), siis läksin hoopis koju ja sõin oma päevamenüüsse kuuluva maitsva vürtsika läätsesupi ära ning magustoiduks paar õuna - kõht täis ja igati rahul! Minule andis see võistlustel osalemine hoopis motivatsiooni juurde selleks, et dieediga ikka järje peal püsida ja anda endast parim. Kuigi jah, ma tean, et see üks õhtu poleks vormile väga liiga teinud. Liis kutsus mind kaasa Vein ja Vinesse, kus veidi aega istusime ja lobisesime, jõime teed. Pikalt ei olnud, sest see päev oli ikka üsna väsitav ja nii hea tunne oli lõpuks kodus oma teki all olla.

Pühapäevaks oli mul plaanis refeed päev. Olen sellest eelnevalt ka rääkinud ning toimisin täpselt samamoodi - tõstsin süsivesikuid lisades päevast kaloraaži 1800 peale. Seega algas minu hommik korraliku kausitäie kaerahelbepudruga (mmmmmmmm!), mille peale läksid sügavkülmast imemaitsvad metsmaasikad. Ausaltöeldes ei kujuta enam ette hommikuid ilma pudruta. Kõrvale muidugi üks suur tass kohvi, mis valmib nagu ikka värskelt jahvatatud ubadest ja aeropressi abil.

Nüüd siis ikka samas vaimus edasi. Ainult kolm nädalat on veel järgmiste võistlusteni ja see aeg läheb niivõrd ruttu, et ei saa arugi. Järgmine postitus tuleb samuti õige pea ja plaanis on Teile natukene rääkida dr.Ohhira loengust, mis toimus Võrus, natukene üldiselt, mis toidulisandeid kasutan ning kuidas on lood minu ainavahetuse ja üldise tervisega.

Ilusat pühapäeva jätku! :)